Tüdruk rohelises pluusis

Seda modelli maalin ma uhkes üksinduses, kedagi teist pole. Õpetaja ise on ka hõivatud näituse ülespanekuga. Aeg-ajalt pisut abistab mind või siis pühib maha ja käsib uuesti teha. Olen väga hädas. Täna, kolmapäeval polnud õpetajat üldse. Lõpuks võtsin enda kätte ja tegin nii nagu tuli. Ise olen pluusi varjudega rahul, näis mis õpetaja ütleb. Nägu ei jõudnud teha eriti, olin juba väsinud. Võrdlus fotoga näitas, et nina on liiga pikk. Loodan, et õpetaja tuleb appi. Ilmselt homme küll mitte, sest kell 17 on näituse avamine.
Neljapäeval ma jälle õpetajaga ei kohtunud. Aga mind ootas üllatus, kui ma tulin. Modell ütles, et õpetaja oli ta hommikul sisse lasknud ja siis ise jälle kunstimajja näitusega tegelema läinud. Aga ta oli poole trepi pealt tagasi tulnud ja palunud modellil mulle edasi öelda, et on mu tööga väga rahul. Vat see on juba midagi! Temal on kiitmine umbes samuti nagu tuntud suusatreeneril. Parim, et pole viga. See eilne enda kokku võtmine tasus ikka väga ära!!!
Reede hommikul ateljeesse tulles teadsin, et mu pilt tahab parandamist just näo osas. Silmad-suu olid liiga välja joonistatud ja ninaotsa valgus-vari olid valed. Lootsin, et õpetaja tuleb ka appi. Vaene õpetaja oli eelmisel õhtul istunud oma vanade õpilastega üleval poole ööni ja raske nädal seljataga nagunii. Nii ei olnud tema entusiasm mitte tavapärasel tasemel. Hakkas siis minu vigu otsima ja parandama. Kui ta on pahur, siis armastab ta parandusi teha näpuga, mitte pintsliga. Näo puhul on teada, et niimoodi jätab täpsus soovida. Palusin mõttes, et võtku ometi pintsel kasutusse. Ka see soov täitus lõpuks. Õpetaja sai oma väsimusest üle ja elas juba minu pilti sisse. Aga nagu ma kartsin, täna polnud hea päev. Modellil oli pea pesemata, juuksed, mis muidu kenasti kooldusid ja läikisid, olid nüüd rasvased vormitud salgud. Õpetaja asus minu tehtud juukseid muidugi parandama. Suutsin suu pidada, et enne oli ju teisiti. Siis muutus ilm ja muutis ka langeva valguse-varju teistsuguseks kui eile oli olnud. Õpetaja lähtus muidugi tänasest vaatest. Mõtlesin, vahet pole, ikka kasulik vaadata, kuidas ta maalib. Aga väsimus ja tujutus olid õpetaja tähelepanu nõrgendanud. Tavaliselt märkab ta näo iseärasusi ja tabab neid imehästi. Nüüd tegi ta modellile sirge kitsa nina ja kitsad huuled. Siis ma piiksatasin, et tal on alahuul ju paksem kui ülemine. Ja et ninaots on pisut püstine. Olin pingsalt vaadanud ja katsunud tabada neid iseloomulikke jooni terve eelmise päeva. Õpetaja tegigi need parandused ära. Aga ikkagi poleks ma tohtinud seda ütelda. Kuigi õpetaja mõnikord on öelnud, et miks ma ei protesti, kui midagi valesti saab, siis tegelikult see ei ole hea variant. Ühesõnaga, kui ta pintsli mulle tagasi andis, siis ütles sarkastiliselt: paranda nüüd ise ära, mis ma valesti tegin. (!!!) Ma ei osanud õieti reageerida ka, oleksin pidanud vabandama, et talle märkuse tegin. Oi-oi-oi! Kõik mu raske vaevaga teenitud plusspunktid läksid nagu vetsust veega alla.

Ülemine parempoolne pilt on minu neljapäevane tulemus, vasakul on õpetaja reedeste parandustega variant.

Sundseisus

Ma vihkan seda, kui mind sundseisu pannakse. See tähendab, et sul ei ole valikuvõimalust, olukorra analüüsimine ei anna midagi, jääb ainult põgenemine... Kuna ma vihkan põgenemist veel rohkem, siis olengi sundseisus. Ilmselt on see mingi karmavõla õppetund, proovikivi või test. Või oma lolluse tagajärg.

Käin iga päev ateljees maalimas jälle. Maalimine ei taha mul küll eriti hästi õnnestuda. Olen aeglane, saamatu ja õpetaja autoriteet surub mu maadligi. Kui pahandada saan, võimenduvad need hädad veelgi. Küsin endalt, et kas ma üldse pean käima seal kursusel ja endale alaväärsustunnet hankima. Ja vastan endale, et ma ju tahan õppida paremini maalima, ilma seal käimata seda ei juhtu. Ja siis veel kohusetunde hoob, et kui alustasin, siis tuleb vähemalt see aasta vastu pidada. Vahest tuleb sekka ka mõni õnnestumine, siis läheb meeleolu helgemaks. Eelmise nädala lõppedes saingi kiita, et pilt on heade maaliliste (!) värvidega. Kusjuures õpetaja oli minu tööd väga vähe parandanud seekord.

Selle pisikese rõõmusüsti abil lootsingi selle nädala vastu pidada. Teised kursuslased ütlesid, et nad ei saa töö pärast tulla. Kunst kunstiks, aga me kõik peame katsuma ka oma palgatööd säilitada. Ka mina tahtsin seda nädalat vahele jätta ja seda me õpetajale ka ütlesime. Meil on veel mõned ebaregulaarsed käijad, kelle tulekuga ei tea arvestada. Aga mida tegi õpetaja jutu selle peale? Tal oli modell tellitud. Normaalne oleks olnud see ära jätta seekord, kui maalijaid pole ja panna mingi kompa üles. Siis pole nii oluline, palju tuleb rahvast. Õpetajal endal ka kiire nädal, sest toimub ateljee 20.aastapäeva näituse ülespanek ja avamine. Aga meie armas õpetaja on fanaatik ega arvesta reaaleluliste segavate teguritega. Kunst nõuab pühendumist, on tema moto. Kursus toimub nii nagu planeeritud. Modell tuleb. Ja siis oligi mu valik põhimõtteliselt ära lõigatud. Kui mina ka ei tule, siis on teada, kui solvunud õpetaja tükk aega on. Mõtlesin, et tuleb selline nädal, kus ta minu töö peal rohkem maalib ja saangi jälle värskendada mälu tema suurepärase värvikasutuse osas. Lootsin, et ehk modelli tõttu tuleb keegi veel.

Kui ma täna hommikul ateljeesse astusin, oli õpetaja seal modelliga kahekesi. Põgeneda? Öelda, et ka mina ei saa jääda? Nagu öeldud, ma ei ole allaandja tüüp. Asusin maalima, lootes, et keegi tuleb veel. Ei tulnud. Ka õpetajat tegi see pahaseks. Selle asemel, et mind, kes ennastohverdavalt kohale tuli, tänulikult abistada, valas ta hoopis minu peale välja oma pahameele. Sebis ateljeed pidi ringi ja kui minu pildi juurde tuli, siis ainult pahandas. Saan temast aru, missugune raiskamine, modell ainult ühe saamatu algaja jaoks! Miks ta küll modellile ära ei öelnud või miks mina südant kõvaks ei teinud ja samuti tulemata ei jätnud? Hilinenud kahetsus. Minu oma, tema ei kahetse midagi, vaid on solvunud kursuslaste vähese pühendumise peale.

Nii ma vaene hing selles sundseisus suren seal. Kui mul alustades oli veel mõningane lootus mõnusalt hea pilt maalida, siis iga õpetaja kriitikaseanss kärpis mu vaimu viimsegi särtsu. Kust ma homme küll leian motivatsiooni minekuks?

Pildil on kursuse vilistlaste maalid, mis ootavad näitusele üles panekut. Eh, olid andekad õpilased omal ajal! Meie, praegused kursuslased, tunneme ennast nagu nende haledad varjud. Eks vanasti oli rohi rohelisem, teadagi ...

Olga punases kleidis

Siin on siis lõppulemus. Pead väiksemaks ei hakanud tegema, aga silmajoont tõin allapoole. Õpetajalt pahandada ei saanud. Täna, st. reede õhtul isegi kiitis mind. Et värvid on maalilised!!! Tegelikulu on muidugi arenguruumi küll, aga asi seegi. Esmaspäeval kohe parem tuju.Appi tahaks karjuda! Nüüd tuleb meil kolm nädalat järjest modell, kusjuures viimane kord on akt. Tahaks veidi enne värvisegamist harjutada ja üldse tahaks vahepeal nädala vahet pidada. Ei saa, sest modell on kallis lõbu ja seda peab kasutama. Meil on seekord nii armas tüdruk modelliks. Kahju kui ei õnnestu seda tabada. See pilt veel poolik. Mõõtsin, et pea proportsioonid on valed. Õpetaja parandas minu tehtud pead, tegi seda suuremaks. Ma kavatsen homme selle ära parandada. Sellest võib muidugi pahandus tulla.
Niisugune on siis võrdlus modelliga.

Pihlakad

Teine nädal jäi mul vahele, sest Nöpsik oli jälle meie juures. Kolmandaks nädalaks tõin uue vaasi ja pihlakaoksi. Kobarad ligidalt vaadates ei olnud nii kenad kui eemalt paistis. Värvilaiguks pandi juurde plastpudel. Seda ma ei armasta teha mitte üks raas. Aga kuhu sa pääsed! Üks viletsus ja ahastus, ei mingit rõõmu tehtud tööst. Seda sinist draperiid olen (ebaõnnestunult) juba nii palju maalinud, et ei taha enam!

Uus algus

Hooaeg algas kohe modelli maalimisega. Õpetaja ei mõtlehgi arvestada sellega, et kõik on vahepeal meelest läinud ja alustuseks võiks midagi lihtsamat teha. Meil selles sõnaõigust ei ole. Praegu siit foto pealt on näha, mis valesti on, aga kui ise asja sees olla, kaob proportsioon käest. Nägu ei saanud ka hästi, sest õpetaja jõudis minu tööd korrigeerima allea neljapäeval ja pühkis maha selle, mis mul tehtud oli. Nii jäi näo tegemiseks ainult üks päev. Parandada kasvõi suujoont oleks saanud alles siis, kui eelmine kiht kuiv on. Seega sai selline nagu on. Vaevalt et edaspidi mahti parandada on, kuigi tahaks. Värvide segamisest ma parem ei räägigi. Lootusetult ununenud.