Aega on napilt, aga blogis tahaks ikka kõike toimunut kajastada. Paratamatult olin sunnitud tegema valiku, kas rääkida sellest, mida ma vahepeal teinud olen, millest mõelnud või mis toimub minu ümber ilma minu otsese kaasarääkimiseta, aga mis ikkagi mõjutab minu elu.Ilmselt räägin ma ükskord kõigest. Kui mitte, siis polnudki seda järelikult vaja. Sain aru, et asju tähtsuse järjekorda pannes on kõige olulisem minu jaoks see, mille ümber mu mõtted tiirutavad.
Eelmisel pühapäeval panime üles oma ateljee järjekordse aastanäituse TÜ raamatukogu 3.korruse fuajees. Kavatsesin teha oma blogis nö. reklaampostituse sellel teemal. Siis, arvestades enamuses mitte-Tartu-seltskonda, kes minu blogi loeb, ei tundunud see kutse eriti oluline olevat. Ja oma heade tuttavate jaoks ei ole minul isiklikult suurt midagi välja panna, et neid kohale meelitada. Minu töid oli näitusel vähem kui eelmisel aastal, kui olin veel algaja. Kuigi mul olid sel aastal maalimas käimises vaheajad, oli mul ikkagi mitu päris head tööd, mille vahel valida. Nende tase oli ikka parem kui mu eelmise aasta töödel. Kolm mulle endale meeldinud pilti jäid välja, selle asemel olid valitud hoopis teised. Kõige-kõige parem töö oli muidugi esindatud ja kui aus olla, siis täiesti kesksel positsioonil. Pettumusest, et mu enda arust parimaid pilte polnud hinnatud, ei ole ma siiani üle saanud. Maalimise ajal oli õpetaja nendega rahul.
Muidugi saan ma aru, et õpetaja teeb valiku piltide vahel lähtudes näituse kui terviku mõjuvusest. Ja arvestades ka seda, et igaüks oleks ikkagi proportsionaalselt oma tasemega esindatud. Mind pani imestama, et kõige staazikama maalija minu arust parim töö ei olnud ka välja valitud. Tema töid oli küll piisavalt, aga seda ERITI HEAD tööd polnud.
Siit tulebki see põhiline probleem - minu ja õpetaja arusaamad HEAST tööst ei lange päris kokku. Põhimõtted on küll sarnased, aga erinevate arusaamiste osakaal muutub üha suuremaks. Mis sellest siis ikkagi järeldada? Kas minu tee hakkab õpetaja omast lahku minema? Tegelikult on mul ikkagi väga palju veel õppida tema käest. Ja kui rääkisin ühe inimesega, kellel kokkupuutepunkte nii õpetajaga kui näitusega, siis kuulsin, et minust oli juttu olnud. See kunstnik, kelle arvamust ma usaldan, ütles, et ma olen aastaga väga palju arenenud. Ja et õpetaja oli mind kiitnud ja samas ka muretsenud, et mis minuga viimasel ajal lahti on. Selle põhjal oleks õpetaja suhtumine minusse nagu täiesti normaalne. Aga miks minu kolmest heast tööst ükski näitusele polnud valitud, seda ei saa ma õpetajalt mitte kuidagi küsida. Ja kas sellel ongi tähtsust?
Eile käisin ja pildistasin näituse pilte. Umbes 10 neist ei kõlba minu meelest kusagile. Aga õpetaja meelest on nad sobilikud. Pildistasin neid, mis mulle meeldisid. Ja sain aru ka sellest, et õpetaja silm on muidugi kogenum. Kui paar vilistlast tõid näituse jaoks oma pilte, siis õpetaja oli neist suures vaimustuses. Mulle need esialgu väga suurt muljet ei jätnud. Nüüd näitusel raamituna olid need ka minu silmis suurepärased. Vilistlaste töödest olid seekordsel näitusel parimad minu arvates Katrin Moora, Angela Reidla ja Mare Säkk`i loodusvaated. Evi Gailiti pildid olid oma endises headuses muutunud aastaga veidi intensiivsemaks.
Mida maksab minu väike ego peksasaamine tõelise kunsti valguses? Mitte kui midagi. Tööd peavad nii head olema, et kahtlusi ei tekiks kellelgi. Muidu on lihtsalt maitseküsimus.
