Ei jõua enam midagi teha selle suure kuumusega. Vihma-vihma-jahedust!!! Nii panin ma maalilaagrist ajama. Mul on ilmselt suht nõrga see loominguline potentsiaal. Kolm päeva ja neli pilti oli maksimaalne tulemus, mida suutsin. Mõni teine seevastu tegi mängeldes kolm pilti päevas. Peab siiski ütlema, et mu pildid läksid aina paremaks. Viimasest oli juhendaja lausa vaimustuses. Sellepärast ma minema tõmbasingi, et ma seda muljet ära ei rikuks.... Tegelikult oli see viimane hea pilt üks suur juhus ja sellest paremat ma poleks nagunii osanud teha.
Üleval nurgas on mu maal sellest ülekasvanud heinamaast, mida kõrvaloleval fotol näha võib. See on mu esimene pilt pärast pikka vaheaga maalimises.
Kogu see paik ammendas ennast minu jaoks ja kordusetendused ei paku mulle pinget. Ma ei oskaks teist korda sama vaadet maalides seal midagi uut näha. Ka seltskond sai juba tuttavaks teatud piirini, millest kaugemale ma minna ei tahtnudki. Kõik osalised olid üsna erilised isiksused ja mõned intriigid hakkasid vaikselt looma. Arutlemised loomingu üle olid senini kulgenud üsna vaoshoitult ja olmeküsimused laabunud probleemideta. Las selline mälestus jäädagi. Muid põhjusi lahkumiseks oli veel. Mu auto kumm hakkas tühjaks minema. Sain kohalike abiga selle küll korra täis pumbata, aga aeglaselt hakkas tühjenemine taas pihta. Mis siis saab, kui see päris katki läheb. Lisaks tuli mulle meelde, et koju külmkappi jäid keetmist ootavad marjad.
Eilne päev ja õhtu pakkusid teravaid elamusi. Nii heas kui vähem heas mõttes. Maalilaagrit väisas meie ateljee juhendaja H. Ta vaatas meid heldimusega ja meenutas, kuidas ta ise K.-ga omal ajal Sihval maalimas käis. Ta tuli sinna nagu nostalgiat püüdma, aga ka meid juhendama. Kui ta kuulis, et meie A.-ga seal osaleme, oli tal väga hea meel olnud ja ta võttis meie jaoks kohe hulgim krunditud pappe kaasa. Meil omakorda oli ühest küljest rõõm temaga kohtuda, aga teisest küljest ka õpilase tavaline hirm õpetaja ees. Peab tõdema, et mõlemad tundeskaalad said ka läbi mängitud. Ja mitte ainult minu ja A. peal, vaid hoopis laiemas ringis. Sest nagu selgus, tema omaaegseid õpilasi oli seltskonnas teisigi.
Vaadates meie piltide kohale kummardunud kujusid, ütles H., et kõik on justkui samamoodi, nagu omal ajal tema, Sooster, Saarts, Ohakas, Valve, Lüüdia, Kaja või Silvia. Ma ei tea täpselt, kes nimetatutest temaga koos maalisid, aga umbes nii see oli või talle tundus. Aga aeg ei peatu...
Nende tunnustatud kunstnike noorepõlveteosed polnud ilmselt ka sama head, kui nende küpse perioodi maalid. Mis siis meist rääkida. Loomulikult oli H. märkustest meile kasu. Aga nagu öeldakse, seekord polnud mitte see kõige parem päev banaanikala püügiks.... Kõigepealt maalis ta A. pildi ise pea-aegu lõpuni valmis ja A.-l ei jäänud üle muud, kui taas uut alustada. Minu poole ei vaadanud H. üldse ega tulnud midagi õpetama. Mõtlesin, et küllap on pahane, et ma talvel maalimas ei käinud. Kui ta lõpuks siiski minu juurde tuli, tahtis ta mu pilti päikese suhtes teise nurga alla pöörata. Aga minu ajutine konstruktsioon kokkukäivast matkatoolist, mis molbertit asendas, oli nii ebakindel, et selle liigutamise peale kukkus mu pilt paleti peale kummuli. Ja sealt sai ta vasakusse ritta sini-rohelised värvilärakad ja parempoolsesse kollakas-oranzid täpid. Seda H. muidugi polnud planeerinud. Selle asemel, et minu pilti paremaks teha, asusime hoopis neid soovimatuid lisandeid likvideerima. Ja kui see lõpuks tehtud, oli H. tuju läinud, kähvas vaid mulle, et nii ebakindla alusega ei saa ju töötada!? Nujah, kus sa looduses ja kallaku peal neid paremaid tingimusi võtad... Siis kritiseeris ta veel paari inimese pilte. Näiteks ütles ta M.-le, et väga kena pilt (tõesti oli!), aga seda oleks sa kodus sama hästi teha võinud. Sest sellel pildil polnud originaalmaastikuga mingit pistmist. Ma ei kuulnud, mida ta ühele nagunii deprekas olevale maalijale ütles, aga see pühkis selle peale üleüldse oma töö maha. Ja siis jäi H. ise väga vaikseks, ei reageerinud seltskondlikele kõnetustele ega andnud kellelegi enam nõu. Küllap mõtles, et
ajad need pole endised...
Kuigi H. oli õhtuks ammu lahkunud, jätkus meil juttu kauemaks... Kes teadis H. ja temaaegsete kunstnike omavaheliste suhete sasipundarde tagamaid, kes rääkis kaasaegse kunstiringkonnaga seonduvaid uuemaid suundumusi ja intriige... Nagu tõdesime, üks TÕELINE mees ja isiksus suudab naiste konnatiigi kohe tükiks ajaks kihama panna. Nagu H.seda tegi, vaatama sellele, et ta on üle 80 aasta vana, ei joonud ennast täis ega ajanud kellelegi ligi.
Õhtu lõpetuseks, kui seltskonnast kell 23 lahkusime, jõime me A-ga telgis ära veel pudeli veini ja rääkisime elust ja armastusest.
Võiks arvata, et järgmisel päeval polnud meist asja, aga eksite. Tegin sel hommikupoolikul oma seni parima maastikupildi 30-kraadises päikeses praadides. Ühest küljest olid mind innustanud teiste ootamatult väga andekate kaaskursuslaste pildid. Samas tuli mul endal ka vaim peale ja kolmandaks, võrratu juhendaja E. ütles just seda, mis mulle abiks oli.
Kui ma nüüd võrdlen oma arenguteed, siis Rahvaülikoolis õpitu oli nagu lasteaia tase, kui sulle näidati ette käelise tegutsemise algtõed. H.ateljee maalikool õpetas ja drillis värviõpetuse ja kompositsiooni põhialuseid, aga E. juhendamine toetas mu omaenda loomingulist arengut ja aitas saavutada parimat tulemust ilma kätt mu pildile külge panemata. Öösel telgis A.-ga veini juues ja maailma parandades leidsime, et ühel heal päeval võiks E. juhendamise ateljees üle võtta. Või vähemalt seda dubleerida.
Pärast tehti neist töödest näitus. Mina võtsin enda pildid ära tulles kaasa. Mulle tundus, et neid ei kannata teistega kõrvuti panna.
Siin on väike väljavõte neist.
Kõige alumise pildi maalis möödaminnes üks kaaskursuslane minust ja mu sõbrannast. Mul oli sinine põll ees värvi kaitseks.
Ilm on nukker, külm ja vihmane. Tahaks kusagil nina soojendada ja ennast veidi turgutada. Lähme siis kohvikusse! Miks mitte Wilde kohvikusse. Tartus on kohvikuid teisigi, aga lisaks kohvile ja kookidele võib sealt ka elamuse saada. Kui tõstad oma kohvitassi kohalt pilgu kõrgemale ja märkad seintele riputatud maale, mille autoriks on Katrin Moora. Siis tõused ehk laua tagant püstigi, et neid lähemalt uudistada.
Kui Wilde kohvikus oli esindatud veidi varasema perioodi looming, siis Mikkeli galeriis on värske kraam, selle suve meenutused. "Aed" on väljapaneku nimi ja ongi nii, et pildid on maalitud Katrini enda aiast ja ümbritsevast loodusest. Pildid tunduvad esmapilgul üsna saranased, aga kui rohkem süveneda, siis saad aru, et siiski on igaüks isemoodi. Ja sealt lahkute kindlasti suvises meeleolus ega pane sombust ilma enam tähelegi.
