Käin jälle maalimas. Vahepeal jätsin kaks nädalat vahele. Kui vaim ei ole valmis, siis midagi head ei tule. Esmaspäeval olin taas hakkamist täis. Alusjoonistus tuli päris hea. Kui õpetaja üle vaatas, oli korrigeerimist vähe. Täna tuli ta minu töö peal maalima. See on üks viisidest, kuidas ta meid õpetab. On alati väga huvitav vaadata, kuidas tema värve segab ja nö. tooni küpsetatab. Tegelikult on see lausa vaimustav. Pildi valmimise erinevatel astmetel on see isemoodi. Oh, kuidas ma küll suudaks seda meelde jätta ja järele teha? Lohutuseks ütleb õpetaja, et see tuleb katsetamise ja kogemusega. Selleks ongi vajalik sellel kursusel vähemalt kaks aastat käia. Loodan, et Heldur jaksab ka järgmisel aastal seda korraldada. Ta on sama vana ju, kui minu ämm. Käinud Siberis, aga mitte küüditatuna, vaid lausa vangilaagris. Seda selle eest, et nad koos Lembit Saartsiga vaatasid välismaiseid kunstiraamatuid ja propageerisid nendes olevaid kunstivoole. Tal õde Rootsist saatis neid raamatuid, küllap keegi kaebas. Tol ajal polnud rohkem vajagi. Aga milline elujõud temas veel on, missugune vaimuerksus. Käsi on täiesti kindel, silm selge. Võrreldes ämmaga, kes ei jaksa kätt toiduga suu juurde tõsta. Kui erinev on inimese vanadus ja millest see sõltub?
Vaatamine, kuidas üks tõeline kunstnik värvidega ringi käib, on haruldane privileeg. Tavaliselt näeme me ainult lõpptulemust. Heldur räägib kogu aeg sinna juurde. Otsides tuhmsinise kergelt läikiva draperii värvi: “võtame violetti, lisame sellele smaragdrohelist ja dioindigot ja veidi valget . Ei ole hea, proovime veel, paneme veidi kraplakki ja kroomrohelist. Võib-olla veidi ultramariini kah. Noh, alguseks käib kah, küll me edaspidi korrigeerime.” Kogu seda doseerimist on vaja teha ülima tundlikkusega. Nagu mõnda komponenti palju saab, ei tule toon õige. See on suur kunst ja niimoodi tulevad “maalilised” toonid. Punase või rohelise segamine teiste toonide sisse annab väga huvitavaid tulemusi. Aga kas punastest võtta dioindigo, kraplakk, kaputmort, inglise või india punane? Niisugused on värvide nimed ja minul ei ole kaugeltki veel selge, missuguse erinevuse nende kasutamisel saame. Alles siis, kui on selgeks saanud asjatundlik värvide kasutamine, võib edasi minna muude kunstiliste väljendusvormide otsimisel.
Üks kursuslane küsis korra, et kas Heldur ise ka veel maalib. “Misjaoks, mul on see kõik ammu selge!” Esimese hooga tundus see vastus üllatav, aga kui järele mõelda, on see väga loogiline. Raha teda ei huvita, igasuguseid tundeid ja elamusi on ta elu jooksul kunsti kaudu juba piisavalt väljendanud. Tehnilise teostuse ja värvimängu vallas ei ole midagi uut leida tema jaoks. Tegelikult olid tal juubelinäitusel ka mõned uued tööd väljas. Ma olin vaimustuses, kui head ja tundlikud need olid. Aga tegi ta nad sellepärast, et kaotas mapi oma vanade töödega ära ja mõtles, et mis nüüd saab, polegi midagi näitusele panna. Mapp leiti õnneks üles ja nii saime võrrelda uusi ja vanu töid. Sellest on kahju, et ta enam ise ei tegele aktiivselt kunstiga, aga mis tal meist. Kunstnik teeb oma töid ikka iseenda sisemisel sunnil. Praegu on tema elu sisuks õpetamine.
Just sellisest värvikäsitlusest jääb tänapäeva kunstikoolides puudu. Nagu Heldur ütleb, õpetajad ei oska seda isegi, kuidas nad siis õpetada saavad. Teine lause on tal veel: kui me ei oska maalikunsti, siis teeme lihtsalt kunsti. Olen sellega väga nõus, viimasel ajal näitustel muud ei näegi kui “kunsti” st. mingeid elamuste kiiruga lõuendile visandatud väljendusi, kus pealkirjal on suur roll. Sellest annab kriitikutel pikalt jahuda. Kui lõuendi suurus on pool seina, siis on ju võimatu seda üleni läbitunnetatud värvilahendustega katta. Selliseks loominguliseks intensiivsuseks peaks üliandekas olema. Selle asemel tehakse maalritädi tööd koos mõne väikese ideejupi lisamisega. Igasugused perfoomensid ja installatsioonid võivad ju päris vaimukad olla teinekord, aga minu jaoks ei ole neil püsivat väärtust. Nende tegemiseks ei ole tõeliselt vaeva nähtud ega ainet põhjalikult läbi tunnetatud. Sama kiirelt kui nad tekivad, nii nad ka kaovad. Hiljuti oli vanade tegijate töödest koostatud näitus "Vana kool". Käisin ringi ja ainult ohkisin, no kuidas nad küll niimoodi on osanud. Nagu Heldur ütleb, head tööd lähevad ajaga ainult paremaks.
Kui ma seisan kõrval ja vaatan, kuidas õpetaja maalib, kipub mulle vägisi peale ahastus. Mina ei hakka iialgi nii oskama! Sama lugu on siis, kui loen kellegi väga hästi kirjutatud blogi. Mõni on nagu päris kirjanik kohe. Mina ei küüni sinnapoolegi. Mis ma siis üldse üritangi. Tean küll, miks ma maalin või kirjutan. Mitte selleks, et teistest parem olla, vaid enda pärast. Ometi teeb võrdlus endast andekamatega kurvaks. Lohutuseks ütlen endale, et ka igal andekal inimesel on ikka keegi, kes on temast veel andekam. Nagu meil kursusel üks ütles: mida rohkem õpid, seda rohkem sihtmärk kaugeneb. Saad järjest paremini aru, mida sa veel ei oska.
Olen elu jooksul palju oma pead vaevanud, kas mul on annet. Kas on midagi, mida ma tõesti hästi teen. Kurb küll, aga vastus on ei. Mingist harju keskmisest olen ma küll üle, eriti omavanuste hulgas, aga see ei lohuta. Tuttavad kiidavad mu pilte, aga nemad ei jaga maalimisest midagi. Üks mu sõbranna nimetab mind kõige targemaks inimeseks, keda tema teab, aga see esikoht võib-olla 20 ülejäänud sõbranna osas pole mingi saavutus. Rääkimata sellest, et see jutt rohkem mee moka peale määrimiseks, kui tal minu käest mingit tehnika- või tööalast abi vaja on.
Kunstiga hakkasin tegelema alles vanemas eas, kuigi ka nooruses tundsin selle vastu huvi. Kuna keegi mind selles suunas elukutsevalikul ei julgustanud, siis ei hakanud ma seda üritamagi. Praegu olen aru saanud, et võib-olla ma oleks isegi kunstikooli sisse saanud. Tol ajal suhtusin sellesse tohutu aukartusega, nüüd olen näinud, et pole seal kaugeltki kõik ainult üliandekad. Aga nüüd, kui olen saanud kunstiga rohkem tegeleda, olen saanud enda jaoks selguse. Jumal tänatud, ma ei pea kahetsema omal ajal tehtud valikut. Mul ei ole sellist annet, mida taga nutta, et arendamata jäi.
Minu valik oli matemaatika. Käisin kooli ajal isegi vabariiklikul olümpiaadil. Õpetajatega mul vedas. Põhikooli õpetaja märkas mind, julgustas ja see jäi mul eluks ajaks meelde. Keskkooli õpetaja nõuannet ma päris ei järginud, sest tema soovitus ülikooli astumiseks oli: kui tahad asja tõsiselt võtta, mine teoreetilise matemaatika osakonda, kui tahad lihtsamalt läbi saada, vali pedagoogiline osakond. Mina läksin programmeerimisse. See tundus põnev ja tundmatu. Ma pole seda otsust kahetsenud. Kui arvutite vallas nii suured muudatused aset leidsid, et minu kooliharidusest enam kasu polnud, siis loobusin. Ei jaksanud enam uute peale tulevate “patsiga poistega” sammu pidada. Hakkasin raamatupidajaks. Nüüd meenutan ema omaaegset soovitust, et ma õpiks ka raamatupidajaks, nagu tema. Minu vastus oli nooruslikult kategooriline: ei iialgi, see on nii igav! Never say never…
Olen käinud mitmetel kursustel kunstikooli juures. Iga kord olen õppejõuga suureks sõbraks saanud. Sest teised kursuslased on minust paarkümmend aastat nooremad olnud, õpetajad aga olid eakaaslased. Nii olengi teiste elu vaadates saanud kujutleda ennast nende asemele. Siit sain kinnitust sellele, et kui sa saad mitte valida kunstniku elukutset (sisemine sund ei ole nii tugev), siis hoia eemale. Kui raske on kunstiga leiba teenida, peale selle loomingupiinad ja –kriisid. Oma harrastaja-seisundiski pean ma nende all kannatama ja tean, mida see endast kujutab.
Nii et võib ütelda, et mul on elus valikutega vedanud. Aga annet võiks ikkagi rohkem olla!
Seekord ei olnud Heldurit nädala alguses ja meile oli jäetud teade, et me ise seaksime kompa üles. Tõime siis lille (naiste värk!) ja poest puuvilju. Selgus, et ananass on liiast ja pildile mahtusid ainult sidrunid. Küll me norisime kiitust, et meil ilus kompa sai. Heldur ütles ainult, maalige, kompa on teil nüüd ees. Tunnustust kuulsime alles viimasel päeval, kui ta ütles, et olete ikka siit midagi õppinud ka!!!
