Eelmist modelli maalisin aktüülidega , aga nendega kulus tohutu energia värvisegamisele. Selle tõttu otsustasin riskida ja alustada õlivärvidega proovimist. Ei olnudki nii keeruline kui kartsin, hoopis mõnusam ja sujuvam värvide üleminekute teostamine.
3 comments:
kui kaua Sa üldse maalimisega pidevamalt tegelenud oled?
see modell on minu silmade jaoks enam- vähem OK, käsi näib juba rohkem lahti olevat.
kõige õnnestunum on praegu siin olevatest maalidest päevalilled,
Käsmu tormi ootel on hea värvilahendusega minu jaoks.
ma olen täiesti tavavaataja ja see, mida kunstnik tegelikult ise näeb läheb minust kahjuks mööda, nii et minu arvamus on ehk niisugune asjast kaugel oleva inimese suhtumine, kuid huvi mul igatahes on!
ja noh pealegi on need lamedad väikesed fotod ainult, mida mina näen ja need ei suuda edasi anda seda tegelikku maali olemust ja aurat.
Kõigepealt käisin rahvaülikooli joonistamiskursusel, see oli vist 2003.a Nagu see rahvaülikooli värk on, korra üle nädala, kokku vast 6 korda. Siis tuli paus ja 2005 läksin siis rahvaülikooli maalikursusele. Vaheagadega käisin seal 2-aastase kursuse läbi Seal oli ikka seesama hõre graafik -üle laupäeva. Jõuad järgmiseks korraks juba unustada, mis eelmisel korral omandasid.
Ikkagi oli seegi kursus parem kui mitte midagi. Ise kodus olen mõne pildi teinud, kahjuks liiga vähe on kas aega või meeleolu selleks.
Päevalilled on veel akrüülidega tehtud iseoma tarkusega. Nad meeldivad mulle endale ka, neis on meeleolu. Plaan oli algul teha V.van Goghi stiilis oranzi taustaga ja sellise meeleoluga. Aga pilt kujundas enda ise.
Mul sõltubki nii kohutavalt palju sellest, et kuidas on meeleolu, seetõttu on õnnestumisi vähe.
Art näib olevat jah paraku kaunis egoistlik "olevus".
Sellega tegelda töö ja kodu kõrvalt on raske.
Ma ei väsi end kordamast: andega on Sind õnnistatud ja hea on, et järjekindlalt edasi tegutsed.
püüa aga igasugustel koolitustel-kursustel osaleda, saad tehnikanipid selgeks, n.ö käe soojaks ja siis on juba lihtsam.
loomulikult, looming tulebki läbi meeleolude ja tunnete. see on raske, kuid väga huvitav tee ja elu.
P.S mu üks sõbrannadest on Roman Tavasti peakunstnik ning vahepeal oli aeg, kus suhtlesin päris paljude kunstnikega (keraamika, maal, tekstiil, klaas) ning seepärast olen veidi kursis selle eluala murede-rõõmudega.
Post a Comment