Esimene pilt, suvine Pangodi, sai kiita selle eest, et puud olid huvitavalt erinevate rohelistega maalitud, pilt oli korralikult perspektiivis ja erinevad põllu- ja heinamaa värvid olid selgelt eristunud ja heade toonidega. Kask paremal oli nõtke, nagu peab. Selle üle olin ise ka uhke, sest algul meenutas ta kangesti küpressi. Kokkuvõttes aga on see pilt tervikuna kuidagi kuidagi igav ja ilmetu.
Sügispilt sai tehtud mängulisemalt ja mulle endale meeldib see meeleolu poolest rohkem. Õpetajale aga see head muljet ei jätnud, kiitis vaid pilvi. Tema arvates värvid polnud piisavalt intensiivsed. Eks nad ongi sellised veidi akvarelli meenutavad. Saan aru õpetaja seisukohast, mida ta järjekindlalt püüab meile selgeks teha. Värvides peab olema tunda tema tooniväärtust, see ei tohi olla lahja ja verevaene. Minu sügispilt aga on just selline.
Kolmandat pilti tegin suhteliselt vabalt ja loomingulise lustiga. Veidi läksin ka stiliseerimise teed. Foto ehk moonutab veidi värvitoone, aga minu arust sobisid oranz ja sinine kokku hästi. Värvidel on siin selge ja tugev toon olemas ja arvasin, et selle eest saan kiita. Õpetaja ütles aga hoopis, et õite värv pole õige. Ei ole jah, aga miks nad ei võiks olla sellised? Minu meelest moodustasid need värvid terviku.Kokkuvõttes oli õpetaja kriitika põhjendatud, need tööd pidid arendama natuurilähedast maalimist. Aga arvan samas, et pilt peaks tekitama ka mingi elamuse. Mina kahte asja korraga ei ole suutnud saavutada. Kui läksin püüdma meelolu, siis olin eemaldunud reaalsusest. Kui aga hoolikalt maha maalisin, tuli pilt igav. Tegelikult pole õnnestunud mul pea-aegu kunagi teha pilti, kus kõik oleks õieti. Ikka on mõnes osas puudujääke. Seda polnud vajagi õpetajal mulle ütelda, olen ise taibanud. Meie õpetaja on tegelikult väga kannatlik minusuguste kobadega, ta ei ole kunagi öelnud, et mis te siin käite, kui ei saa asja selgeks. Tegelikult on ta südametäiega öelnud ühele kursuslasele, et kolmas aasta käid, ja ikka ei pane õigesti paika heleduse ja tumeduse, valguse ja varju vahekordi.
Novot, ma ei taha, et ta seda lõpuks ka mulle ütleks. Mu oskused ei lähe ilmselt enam paremaks. Mida olen õppinud, seda peaks nüüd ise katsetades edasi arendama. Ma ei talu hetkel, et mulle jälle meelde tuletataks, et ma pole seda või teist suutnud õigesti teha. Ma näen seda isegi ja mulle pole hinnangutest tulevat stressi vaja.
Teine asjaolu, mis mu otsust mõjutas, oli see, et sel aastal oli palju uusi kursuslasi tulnud. Eelmisel aastal olime meie A-ga esialgu nagu ainsad kindlad regulaarsed käijad ja meie andekus või selle puudumine oli täiesti teisejärguline asi. Kui meie osavõtutasu poleks laekunud, oleks kursuse jätkumine olnud suure küsimärgi all. See oleks võinud olla nii õpetaja kui kogu Pallase seltsi jaoks pöördumatu protsess. Sel aastal aga sellega mingit muret pole. Pealegi ei meeldi mulle nii suure massi sees maalida. Ei saa alati valida head vaadet ja õpetajal pole igaühe jaoks piisavalt tähelepanu.
Nii otsustasin vähemalt selle aastanumbri sees kursusel käimisest loobuda. Kevadel vaatan, kui palju uutest alustajatest alles on jäänud ja mismoodi mu enda tuju on. Võib-olla lähen veel tagasi, võib-olla mitte. Selleks aastalõpuks valisin hoopis Anne Parmasto joonistamiskursuse TÜ maaliosakonna juures. Joonistamisoskus tahab nagunii täiendamist.
Esimene tund oli väga huvitav. Räägiti kahe ajupoolkera funtsioonidest, et üks on reaalset tegutsemist ja teine loomingulisi protsesse juhtiv. Ja et tavaliselt see reaalne pool domineerib ja takistab loomingulisel poolel vabalt avalduda. Tundus olevat täpselt minu kohta käiv jutt. Maalikursusel, kui püüdsin ennast mõistusega juhtida "õigeid" võtteid, värve ja põhimõtteid järgima, kadus lõpuks loomingulisus täiesti ja tulemus oli mannetu. Seega kuluks mulle parema ajupoolkera vabastamise revolutsioon vägagi ära. Tegime mitmeid põnevaid harjutusi, aga sekka ka selliseid, mille mõte jäi mulle ähmaseks.
Olin nüüd "vaenlase tagalas". Just siin õpetatakse tegema seda nn. moodsat kunsti. Need hiigelsuured tudengite lõuendid, mis seinte ääres seisid, oli samas stiilis, nagu näitusel kirjeldatud. Need mõjusid mulle endiselt masendavalt. Aga ega ma maalimist õppima tulnudki. Siiski oli ka joonistamise õpetamine siin hoopis teistsugune kui klassikalisel koolkonnal. Mõne üsna huvitava tarkusetera jõudsin selle lühikese ajaga nokkida, aga ikkagi hakkasin kahtlema, kas jääda edasi käima või mitte. Oma rolli mängis üsna suur osavõtutasu - 2500 krooni. Kui oleksin kauemaks jäänud, oleksin pidanud selle ära maksma. Seega tuli otsus ära teha, kas on sellel minu jaoks mõtet.
Teisel tunnil saigi selgeks, et see kursus ei ole minu jaoks. Kursuse juurde kuulub palju kodus töötamist, et selle meetodiga tulemust saavutada. Harjutusi, millest osa tundusid mulle küsitava väärtusega, oleks vaja läbi teha terve suur raamatutäis. See oli kunstitudengitele mõeldud kursus ja nemad muidugi peavad ka kodutöid tegema. Mina ei leidnud endas sellise suure kohustuse võtmise jaoks piisavalt motivatsiooni ega aega. Ma tulin sinna lihtsalt portreemaalimist harjutama. Seda hakatakse edaspidi küll tegema, aga teistmoodi. Nagu õpetaja ütles, on selle kursuse lähenemine on erinev traditsioonilisest mõõtmise ja proportsioonide omavahelise võrdlemise meetodist.
Ja peale selle põrkusin ma uuesti oma küündimatusega. Mis teistel tuli mänglevalt iseenesest, selleks pidin mina pingutama ja tulemus oli ikkagi kehvem. Mulle ei ole vaja uut seltskonda, kus ma oma saamatusega jälle silmitsi seisan. Mu joonistamisel polnud väga vigagi, aga varjutamine ei tulnud hästi välja. Ja isegi, kui suudaksin hoolsalt harjutades parandada oma tulemusi, siis kas sellel ikka on mõtet. Räägitakse, et ahvi saab ka joonistama õpetada, aga see ei innusta miskipärast.
Ütlesin õpetajale, et ma loobun. Ta küll katsus mind veenda, et ta ei taha sellist allaandmise juttu kuulata. Aga ma tundsin kergendust, kui otsus tehtud oli. Jah, see on tõesti allaandmine, aga ma ei tundnud entusiasmi jätkamiseks. Olin lehitsenud hiljuti oma vanu rahvaülikooli aegseid töid ja esmakordselt ei tundunudki nad mulle enam nii halvad. Kui alustasin Pallase ateljees käimist, siis selle valguses tundusid varasemad tööd valed ja kõlbmatud. Nüüd aga vaatasin neid pisut teise pilguga. Muidugi on seal vigu valguse-varju, värvide soojuse või külma tooni osas jne. Olen tõesti targemaks saanud. Aga neis oli ka üht-teist head, oli tunda mingit vabadust. Midagi sellist, et õndsad on need, kes ei tea... mis on täiuslikkus. Aitab põdemisest oma andetuse pärast. Võib-olla on aeg lõpetada trügimast sinna, kuhu ma ei kuulu? Pigem minna uuesti, kui tahtmine tekib, mõnele neist lihtsatele harrastajatele mõeldud kursustest ja nautida sealset koosmaalimise õhkkonda. Mitte enam ajada taga neid kõrgeid standardeid, milleni ma nagunii ei küüni. Parem nautida omasuguste hulgas väikest üleolekut, mida mulle on andnud selle kursuse õppetunnid.
Lõppude-lõpuks, ei pea elu olema üks suur pingutamine. Ligi kaks aastat olen rabelenud üsna pingelise graafikuga. Miks ma peaksin samamoodi jätkama? Ma ei arva tegelikult, et see pidev enesetäiendamine praeguses vanuses enam elukvaliteeti oluliselt muudaks. Võin võtta elu sama lõdvalt nagu enamus minuealisi.
Tegelikult ei tea ma isegi, mis mulle hea oleks. Ehk selgub ajapikku.
Lisan siia lõppu kaks parandatud variatnti samast sügispildist. Kui näitasin esimest parandust õpetajale, siis ta ütles, et kaugemal olevad puud ei tohi olla nii selgelt eristuvad. Tegin siis veelkord ümber.
