Aasta viimane töö

Eelmise noormehe girlfriend tuli sellel nädalal poseerima. Mõlemad ilusad noored inimesed, lust neid maalida. Seekordne töö käis mul meeleolu poolest mitu korda üles -alla.Neljapäeva õhtune seis oli ilus, mõtlesin, et pole palju vajagi enam reedel teha. Siis tuli õpetaja ja hakkas parandama. Minu meelest kaotas ta mul mõne ilusa varjundi ära, mis eile oli. Aga sai nagu sai. Lõpuks ütles õpetaja ikkagi mulle, et tubli olen ja sain pildi ilusti "katuse alla".See neljapäevane foto on heledam, vist oli valgem päev. Tegelikult pilt enam tumeduselt ei muutunud.

Nüüd tuleb pikem vaheaeg. Jaanuaris ma ei käi maalimas.

Lokkispäine noormees

Seekord oli meil modelliks kena noormees. Tal oli ümar poisinägu, suur lokipahmakas peas ja ilusate lihastega mehekeha. Sellest oleks üks päris kunstnik väga meeleoluka pildi teinud. Meil tuli välja õppetöö, nagu ikka.

Algul sain jälle õpetajalt kiita, et olin alusjoonistuse hästi teinud, poos oli kindlalt paigas ja proportsioonis. Ka esimene värviga katmine tuli hästi välja. Pärast õpetaja kiitust mõtlesin kurvastusega, et küllap jõuan järgmiste päevadega selle töö ära rikkuda. Neljapäeval kutsusin õpetaja appi, sest ei osanud kehatoone segada. Tema hakkas mu joonistust hoopis parandama, ise pahaselt porisedes, et alusjoonis peab õige olema, muidu ei tule midagi välja. Kes see mind kaks päeva tagasi kiitis? Ei mäleta. Eks modellil oli veidi teine asend parasjagu, kui õpetaja minu tööd vaatas. Aga abiks oli tema juhendamine igatahes.

Puhas õppetöö

Seekordne mort ei ole ise pildina vaatamisväärsus, aga pakkus võimalusi erinevate varjudendite ja vormide õppimiseks. Täna õpetaja korrigeeris mu pilti. Mu eilne tulemus oli veidi lame, õpetaja hakkas kontraste panema. Aga täna polnud ka temal hea päev, vandus omaette ja jättis siis katki. Selle tõttu ei saanud eriti hea lõpptulemus, on tsipa toores. Ega ma kurvastagi, see on vaid osa õppetööst.

Krüsanteemid

Sel nädalal maalisime krüsanteeme. Algul olid lehed rohkem kikkis, hiljem vajusid ära. õpetaja laskis mul jälle ise pusida, pisut parandas vahepeal ja lõpus kutsusin ta ise appi. Ta oskab heleduse tumeduse vahekorra ja kontrasti ideaalselt paika panna. Aga ta ütles, et on mu tööga rahul. Nii hakkan ise ka endasse rohkem uskuma. Kavatsesin järgmise nädala puhata, aga see värske entusiasm muutis mu meelt. Tundsin, et praegu peab rauda taguma.

Akt

Sel nädalal maalime akti. Aga oh häda, õpetaja pidi kuhugi ära sõitma ja nii oleme omapead. Sellest ei tule ilusat pilti ilma tema abita, aga mis parata. Vasakul on neljapäevane tulemus ja paremal lõplik variant.

Pallase stuudio 20.aastapäeva näitus

Pallase stuudiol, mis praegu tegutseb Konrad Mägi omaaegses ateljees, täitus 20.aastat asutamisest. Sellest oli artikkel "Postimehes". Seda lugedes pahandas meie õpetaja, et käänata tuleb Konrad Mägi ateljee (mitte Mäe). Seda kordab ta alati, et ajakirjanikud kasutavad valet nimekuju. Leidsin keelenõuande, mille järgi võib vist nii ja naa. Emakeeletundjad, kuidas siis õige on?
Näitus ise on Tartu Kunstimajas avatud kuni 16.novembrini. Keda huvitab, siis kiirustage! Miks nii lühikest aega, see sõltub juba Kunstimaja näituste graafikust. Paraku, nagu õpetaja on öelnud, ei peeta ametlikes kunstiringkondades eriti lugu sellisest kunstist, nagu selles ateljees viljeletakse. Minu jaoks on see arusaamatu, kuidas võib mitte hinnata stiili, mille eeskujude maalide väärtus aina tõuseb. Nimetan siin ainult mõned tuntumad pallaslased: Konrad Mägi, Nikolai Triik, Ado Vabbe, Eduard Wiiralt, Karin Luts, Elmar Kits, Aleksander Vardi, Ferdi Sannamees, Karl Pärsimägi jt. Nagu Heldur oma kõnes ütles, kunst nagu religioongi, ei muutu. Pildid on alati uued, aga kunst on igavene läbi aja. Moodne kunst ei välista ju klassikalist värvikäsitlust.
Nägin avamisel näost-näkku ära veel mõned autorid, kellest varem olin ainult kuulnud. Minu lemmikud sellelt näituselt olid Maris Tuulingu ja Katrin Moora pildid.Siin on nad ise koos Heldur Viiresega näituse avamisel.
Ülemine pilt on Katrin Moora oma, vasakpoolne Maris Tuulingu oma, samuti on parempoolne tema tehtud.



Kõnet peab Pallase Ühingu esimees Enn Lillemets. Ta loeb parasjagu ette stuudio vilistlase Margus Meinarti kirja Brüsselist.Evi Gailitit olen ma näinud varemgi ja tema maale näitusel imetlenud. Lisaks on mul ka kodus mõned tema pildid.Tema oli Helduri parem käsi selle näitusel korraldamisel. Kui palju vaeva sellega kaasneb, otsida üles inimeste kontaktid, küsida nendelt pilte, toimetada need õigeks ajaks raamituna kohale, lisaks sellele veel valmistada juurdekuuluvad trükised. Ma ei tea, kas näituse bukletti, mille kujutis on loo alguses, on kõigil huvilistel ka edaspidi võimalik saada. Kuna sellel on väga ilus ateljeed tutvustav tekst, mille Heldur kirjutas, siis toon selle siinkohal ära.

20 aastat Konrad Mägi ateljeed!

See kõlab uhkelt! Alustasime 10.novembril 1988.a. Jakobi mäel- tollase Laste Kunstikooli ruumides 7 õpilasega. Ateljee organiseerijaks ja käimalükkajaks oli kunstnik-poeet Indrek Hirv, keda me tänaseni kutsume "Koolijuhatajaks"! Tema töö oli tõhus: hankis ruumid, leidis sponsorid. "Laulva revolutsiooni" taustal oli ju tegemist puht rahvusliku ettevõtmisega. Kõikjal leidus õla allapanijaid. (Mõned aastad hiljem oli juba samavõrd jala-ettepanijaid).

Indrek Hirve suurimaks teeneks tuleb aga pidada Kaja Kärneri värbamist stuudio juhatajaks. Niimoodi teostus kõige otsesem vaimne side vana-Pallasega. Olles ise 8 aastat prof. A.Vabbe ateljees õppinud ja omades juba 30 aasta pikkust silmapaistvat maalija staazi, suutis ta oma erilise hingejõu ja intelligentsiga temale usaldatud ruumi täita pallasliku vaimsusega, luua tõelise ATELJEE õhkkonna,- nii vajaliku loominguliseks tegevuseks!

Nii nagu sõdade-eelset Pallast iseloomustati kahe sõnaga: vabadus + professionaalsus, on see sõnapaar ka Konrad Mägi ateljee deviisiks. Meie arvates kujutab maalikunst endast spetsiifilist visuaalset keelt ja selle valdamiseks tuleb õppida nagu iga keelt, alates a-st ja b-st. Peab tundma grammatikat ja süntaksit, õiget hääldust, sõnavara. Ateljeesse ei tulda mitte kunsti tegema, vaid õppima. Toimub tõsine natuuri-stuudium, arendatakse puht manuaalset oskust. Treenitakse nägemisaparatuuri, saadakse "nägijaks". Tegemist on ju visuaalse kunstiga.

Ja - last but not least - värv kui maalikunsti põhiline substants. Värvikool, värvikultuur, koloriit kui isikupära vahetu väljendaja.

Õieti tahaksime oma ateljeed nimetada -
ÕPETATUD MAALIMISE SELTS.

Lõpetuseks paar sentensi:
"Õlivärvidega maalimine on nõnda raske, et hakka või kunsti tegema !" (Sass Suumann)

"Kunstnikuks sünnitakse, maalijaks tuleb õppida!" (Kaja Kärner)

Teie Heldur Viires

Mis ma oskan sellele lisada? Siin on kõik öeldud, mis meie ateljee kohta käib. Kui keegi tunneb, et just seda tahaks ka tema kogeda, siis võtke teadmiseks: uusi õpilasi võetakse stuudiosse ikka vastu, kui inimesel tõsine huvi on!

Tüdruk rohelises pluusis

Seda modelli maalin ma uhkes üksinduses, kedagi teist pole. Õpetaja ise on ka hõivatud näituse ülespanekuga. Aeg-ajalt pisut abistab mind või siis pühib maha ja käsib uuesti teha. Olen väga hädas. Täna, kolmapäeval polnud õpetajat üldse. Lõpuks võtsin enda kätte ja tegin nii nagu tuli. Ise olen pluusi varjudega rahul, näis mis õpetaja ütleb. Nägu ei jõudnud teha eriti, olin juba väsinud. Võrdlus fotoga näitas, et nina on liiga pikk. Loodan, et õpetaja tuleb appi. Ilmselt homme küll mitte, sest kell 17 on näituse avamine.
Neljapäeval ma jälle õpetajaga ei kohtunud. Aga mind ootas üllatus, kui ma tulin. Modell ütles, et õpetaja oli ta hommikul sisse lasknud ja siis ise jälle kunstimajja näitusega tegelema läinud. Aga ta oli poole trepi pealt tagasi tulnud ja palunud modellil mulle edasi öelda, et on mu tööga väga rahul. Vat see on juba midagi! Temal on kiitmine umbes samuti nagu tuntud suusatreeneril. Parim, et pole viga. See eilne enda kokku võtmine tasus ikka väga ära!!!
Reede hommikul ateljeesse tulles teadsin, et mu pilt tahab parandamist just näo osas. Silmad-suu olid liiga välja joonistatud ja ninaotsa valgus-vari olid valed. Lootsin, et õpetaja tuleb ka appi. Vaene õpetaja oli eelmisel õhtul istunud oma vanade õpilastega üleval poole ööni ja raske nädal seljataga nagunii. Nii ei olnud tema entusiasm mitte tavapärasel tasemel. Hakkas siis minu vigu otsima ja parandama. Kui ta on pahur, siis armastab ta parandusi teha näpuga, mitte pintsliga. Näo puhul on teada, et niimoodi jätab täpsus soovida. Palusin mõttes, et võtku ometi pintsel kasutusse. Ka see soov täitus lõpuks. Õpetaja sai oma väsimusest üle ja elas juba minu pilti sisse. Aga nagu ma kartsin, täna polnud hea päev. Modellil oli pea pesemata, juuksed, mis muidu kenasti kooldusid ja läikisid, olid nüüd rasvased vormitud salgud. Õpetaja asus minu tehtud juukseid muidugi parandama. Suutsin suu pidada, et enne oli ju teisiti. Siis muutus ilm ja muutis ka langeva valguse-varju teistsuguseks kui eile oli olnud. Õpetaja lähtus muidugi tänasest vaatest. Mõtlesin, vahet pole, ikka kasulik vaadata, kuidas ta maalib. Aga väsimus ja tujutus olid õpetaja tähelepanu nõrgendanud. Tavaliselt märkab ta näo iseärasusi ja tabab neid imehästi. Nüüd tegi ta modellile sirge kitsa nina ja kitsad huuled. Siis ma piiksatasin, et tal on alahuul ju paksem kui ülemine. Ja et ninaots on pisut püstine. Olin pingsalt vaadanud ja katsunud tabada neid iseloomulikke jooni terve eelmise päeva. Õpetaja tegigi need parandused ära. Aga ikkagi poleks ma tohtinud seda ütelda. Kuigi õpetaja mõnikord on öelnud, et miks ma ei protesti, kui midagi valesti saab, siis tegelikult see ei ole hea variant. Ühesõnaga, kui ta pintsli mulle tagasi andis, siis ütles sarkastiliselt: paranda nüüd ise ära, mis ma valesti tegin. (!!!) Ma ei osanud õieti reageerida ka, oleksin pidanud vabandama, et talle märkuse tegin. Oi-oi-oi! Kõik mu raske vaevaga teenitud plusspunktid läksid nagu vetsust veega alla.

Ülemine parempoolne pilt on minu neljapäevane tulemus, vasakul on õpetaja reedeste parandustega variant.