Kriis

Kriis jõuab ka igale poole. See ei laasta mitte ainult majandust. Sel nädalal on ta asununud minu maalimise kallale. Ei tulnud mul alusjoonistus välja, õpetaja parandas. Minu meelest ei saanud tal ka hästi ja mina asusin omakorda seda ümber tegema. Selle peale teadagi, sain pahandada ja pilt oli endiselt kipakas ja küürakas. Suurest kustutamisest määrdunud pealekauba.

Otsustasin, et täna proovin veel, ehk õpetaja abiga saan järje peale. Hommikul sundisin ennast nagu siga tapale. Sa pead, sa pead minema! Sest õpetaja võib oskamatust veel andeks anda, lootuses, et asi paraneb. Püsivuse puudus aga on see kõige hullem patt. Läksin kohale, selgus, et õpetaja oli ära sõitnud. Proovisin, mis ma proovisin, aga midagi head sellest ikka välja ei tulnud. Nii armetu pole ma sel aastal olnudki. Absotuutse lootusetuse tunne on. Miks ma käin oma aega raiskamas, nagunii ei saa ma iialgi maalimist selgeks. Pikk vaheaeg tõi kaasa selle, et olen jälle kaotanud omandatud oskused.

Kõige kurvem on see, et õpetaja hakkas minust juba midagi lootma. Kõigepealt tuli mul täitsa iseseisvalt see rohelise pluusiga portree üsna hästi välja. Seekord on sama modell. Õpetaja vaatas seda öeldes mulle nii lootusrikkalt otsa. Et nüüd on sul võimalus korrata eelmist saavutust. Ja mul ei õnnestu seekord isegi mitte poosi tabada. Masendav!!!

Kaks vana aasta lõpus tehtud akti olid mu oskuste tipp, siis parandas õpetaja suht vähe. Sel aastal tehtud kolm eelmist tööd olid juba suurem vaevlemine ja õpetaja käis korrigeerimas varasemast rohkem. Patsiga poiss edenes siiski päris ilusti. Nüüd aga on käes järsku täielik kriis. Ma tõesti ei saa aru, millest see tuli. Kõik oli tegelikult hästi. Mul sai aastaaruanne valmis ja tööpinge andis järele. Nädalavahetus oli mõnus, puhkasin enda välja. Aga esmaspäeval maalimist alustades kiskus kõik täiesti viltu. Tundsin, et seekord ei tule absoluutselt midagi välja.

Midagi pole parata, ma ei taha ennast rohkem vihkama hakata, nii et jätan selle töö katki. Draperii ja kleidi värvid on minu jaoks ka võimatud, kaks kahvatut sinakat tooni. Neil on nii väike erinevus, ma ei oska sealt mingit aktsenti välja tuua. Homme lähen ainult selleks ateljeesse, et oma poolik pilt ära tuua. Õpetajale vaatamiseks ja ta tuju rikkumiseks ma seda sinna ei jäta.

Patsiga poiss

Presidendi vastuvõtt

Käisin eile Eesti Vabariigi aastapäeva auks toimunud vastuvõtul. President oli kohal, kätt surusime ja laud oli samuti kaetud. Vastuvõtt toimus tradistsiooniliselt juba 20. korda. Kõik oli nagu päris. Pean siiski tõe huvides täpsustama, et see pidu ei toimunud Jõhvis, vaid meie ateljees. Meil on kogu see aeg olnud üks ja sama president, meie ateljee juhataja ja õpetaja. Tema on parim ja uut valida pole vajadust tekkinud. Ta on aateline mees ja tema jaoks on see väga tähtis päev. Niisugusel viisil tähistatakse seda igal aastal ja kutsutud olid, nagu alati, kõik ateljee vilistlased ja praegused kursuslased. Kes tahab, see tuleb. Õpetaja soovis meile kõigile pikka priiuseaega.

Mina olin vastuvõtul esimest korda. Eelmisel aastal oleksin ju võinud ka osaleda, aga pidasin ennast selles seltskonnas veel nii roheliseks, et ei söandanud minna. Kaasvõitleja ütles, et sel aastal oli pidu hoopis lahedam. Eelmisel korral oli asi nagu ametlikum ja formaalsem. Seekord oli vilistlastest kohal rohkem meesterahvaid. Shampus kadus nagu vihm kõrbeliiva ja varsti hakati kitarri mängima.

Kokku oli tulnud väga tore seltskond nendest, kes alustasid ligi 20 aastat tagasi. Kes olid siis noored ja andekad. Nüüd on nad lihtsalt andekad. Ainult maalikunstiga leiba ei teeni küll keegi, aga näitustel esinevad nii mõnedki. Laiemas mõttes kunst on aga paljude töö osa. Tänu nende meenutustele said vanad lood meie, praeguste kursuslaste jaoks liha luudele. Tookord oli kursusele pääsemiseks kõva konkurss olnud, 5 inimest kohale. Praegu saab palju lihtsamalt sisse. Huvitav miks see nii on? Kas rahvusliku ärkamise vaimus tundus see eestiaegsete vanade meistrite tradistioonide jätkamine noorte jaoks köitvam? Ametlikes kunstiringkondades on praegu suhtumine pehmelt öeldes tõrjuv. Nagu mingi ajast ja arust asi toimuvat selles ateljees ja seda polevat kaasajal enam vaja. Kas tõesti? Sellest olen oma blogis varemgi rääkinud. Ma ei saa sellisest suhtumisest kuidagi aru, aga pea-asi on see, et me endi jaoks on see ateljee ja seal toimuv õpetus suur väärtus.

Juba eelmisel nädalal tutvusin lähemalt ühega neist, kelle pildid mulle näitusel silma jäid. Katrin ei ole mitte ainult väga andekas kunstnik, vaid ka väga armas inimene. Temaga suhtlemine lõi nagu silla ateljee erinevate aegade ja inimeste vahele. Lisaks kõigele muule sain temalt osta sellesama ilusa pildi, mis näituselt mulle meelde oli jäänud, kompositsioon shampusepudeliga.Tunnistan, et lahkusin siis, kui pidu hakkas alles jumet võtma. Lapselaps kodus ootas. Jätsime vanad kamraadid omavahele. Kui ütlesin, et ma homme maalima ei tule, siis öeldi naljaga pooleks, et vanasti küll nii asjad ei käinud, et pärast pidu hiljaks jäädi või ei tuldud üldse maalima. Et siis tuli hommikul kursuslased lihtsalt ateljee põrandalt üles äratada ja töö võis alata. Oh, kui kahju, et ma varem sellest kursusest polnud kuulnud. Eks tol ajal toimus nii töö kui ka pidu ehtsas boheemlaste vaimus. Meile on jäänud ainult see töö osa. Aga mis ma virisen, ma poleks tol ajal nagunii konkursiga sisse saanud!

Katrin oranzis kleidis

Punases kleidis naine salliga

Aasta viimane töö

Eelmise noormehe girlfriend tuli sellel nädalal poseerima. Mõlemad ilusad noored inimesed, lust neid maalida. Seekordne töö käis mul meeleolu poolest mitu korda üles -alla.Neljapäeva õhtune seis oli ilus, mõtlesin, et pole palju vajagi enam reedel teha. Siis tuli õpetaja ja hakkas parandama. Minu meelest kaotas ta mul mõne ilusa varjundi ära, mis eile oli. Aga sai nagu sai. Lõpuks ütles õpetaja ikkagi mulle, et tubli olen ja sain pildi ilusti "katuse alla".See neljapäevane foto on heledam, vist oli valgem päev. Tegelikult pilt enam tumeduselt ei muutunud.

Nüüd tuleb pikem vaheaeg. Jaanuaris ma ei käi maalimas.

Lokkispäine noormees

Seekord oli meil modelliks kena noormees. Tal oli ümar poisinägu, suur lokipahmakas peas ja ilusate lihastega mehekeha. Sellest oleks üks päris kunstnik väga meeleoluka pildi teinud. Meil tuli välja õppetöö, nagu ikka.

Algul sain jälle õpetajalt kiita, et olin alusjoonistuse hästi teinud, poos oli kindlalt paigas ja proportsioonis. Ka esimene värviga katmine tuli hästi välja. Pärast õpetaja kiitust mõtlesin kurvastusega, et küllap jõuan järgmiste päevadega selle töö ära rikkuda. Neljapäeval kutsusin õpetaja appi, sest ei osanud kehatoone segada. Tema hakkas mu joonistust hoopis parandama, ise pahaselt porisedes, et alusjoonis peab õige olema, muidu ei tule midagi välja. Kes see mind kaks päeva tagasi kiitis? Ei mäleta. Eks modellil oli veidi teine asend parasjagu, kui õpetaja minu tööd vaatas. Aga abiks oli tema juhendamine igatahes.