Otsustasin, et täna proovin veel, ehk õpetaja abiga saan järje peale. Hommikul sundisin ennast nagu siga tapale. Sa pead, sa pead minema! Sest õpetaja võib oskamatust veel andeks anda, lootuses, et asi paraneb. Püsivuse puudus aga on see kõige hullem patt. Läksin kohale, selgus, et õpetaja oli ära sõitnud. Proovisin, mis ma proovisin, aga midagi head sellest ikka välja ei tulnud. Nii armetu pole ma sel aastal olnudki. Absotuutse lootusetuse tunne on. Miks ma käin oma aega raiskamas, nagunii ei saa ma iialgi maalimist selgeks. Pikk vaheaeg tõi kaasa selle, et olen jälle kaotanud omandatud oskused.
Kõige kurvem on see, et õpetaja hakkas minust juba midagi lootma. Kõigepealt tuli mul täitsa iseseisvalt see rohelise pluusiga portree üsna hästi välja. Seekord on sama modell. Õpetaja vaatas seda öeldes mulle nii lootusrikkalt otsa. Et nüüd on sul võimalus korrata eelmist saavutust. Ja mul ei õnnestu seekord isegi mitte poosi tabada. Masendav!!!
Kaks vana aasta lõpus tehtud akti olid mu oskuste tipp, siis parandas õpetaja suht vähe. Sel aastal tehtud kolm eelmist tööd olid juba suurem vaevlemine ja õpetaja käis korrigeerimas varasemast rohkem. Patsiga poiss edenes siiski päris ilusti. Nüüd aga on käes järsku täielik kriis. Ma tõesti ei saa aru, millest see tuli. Kõik oli tegelikult hästi. Mul sai aastaaruanne valmis ja tööpinge andis järele. Nädalavahetus oli mõnus, puhkasin enda välja. Aga esmaspäeval maalimist alustades kiskus kõik täiesti viltu. Tundsin, et seekord ei tule absoluutselt midagi välja.
Midagi pole parata, ma ei taha ennast rohkem vihkama hakata, nii et jätan selle töö katki. Draperii ja kleidi värvid on minu jaoks ka võimatud, kaks kahvatut sinakat tooni. Neil on nii väike erinevus, ma ei oska sealt mingit aktsenti välja tuua. Homme lähen ainult selleks ateljeesse, et oma poolik pilt ära tuua. Õpetajale vaatamiseks ja ta tuju rikkumiseks ma seda sinna ei jäta.
