Käisin eile Eesti Vabariigi aastapäeva auks toimunud vastuvõtul. President oli kohal, kätt surusime ja laud oli samuti kaetud. Vastuvõtt toimus tradistsiooniliselt juba 20. korda. Kõik oli nagu päris. Pean siiski tõe huvides täpsustama, et see pidu ei toimunud Jõhvis, vaid meie ateljees. Meil on kogu see aeg olnud üks ja sama president, meie ateljee juhataja ja õpetaja. Tema on parim ja uut valida pole vajadust tekkinud. Ta on aateline mees ja tema jaoks on see väga tähtis päev. Niisugusel viisil tähistatakse seda igal aastal ja kutsutud olid, nagu alati, kõik ateljee vilistlased ja praegused kursuslased. Kes tahab, see tuleb. Õpetaja soovis meile kõigile pikka priiuseaega.Mina olin vastuvõtul esimest korda. Eelmisel aastal oleksin ju võinud ka osaleda, aga pidasin ennast selles seltskonnas veel nii roheliseks, et ei söandanud minna. Kaasvõitleja ütles, et sel aastal oli pidu hoopis lahedam. Eelmisel korral oli asi nagu ametlikum ja formaalsem. Seekord oli vilistlastest kohal rohkem meesterahvaid. Shampus kadus nagu vihm kõrbeliiva ja varsti hakati kitarri mängima.
Kokku oli tulnud väga tore seltskond nendest, kes alustasid ligi 20 aastat tagasi. Kes olid siis noored ja andekad. Nüüd on nad lihtsalt andekad. Ainult maalikunstiga leiba ei teeni küll keegi, aga näitustel esinevad nii mõnedki. Laiemas mõttes kunst on aga paljude töö osa. Tänu nende meenutustele said vanad lood meie, praeguste kursuslaste jaoks liha luudele. Tookord oli kursusele pääsemiseks kõva konkurss olnud, 5 inimest kohale. Praegu saab palju lihtsamalt sisse. Huvitav miks see nii on? Kas rahvusliku ärkamise vaimus tundus see eestiaegsete vanade meistrite tradistioonide jätkamine noorte jaoks köitvam? Ametlikes kunstiringkondades on praegu suhtumine pehmelt öeldes tõrjuv. Nagu mingi ajast ja arust asi toimuvat selles ateljees ja seda polevat kaasajal enam vaja. Kas tõesti? Sellest olen oma blogis varemgi rääkinud. Ma ei saa sellisest suhtumisest kuidagi aru, aga pea-asi on see, et me endi jaoks on see ateljee ja seal toimuv õpetus suur väärtus.
Juba eelmisel nädalal tutvusin lähemalt ühega neist, kelle pildid mulle näitusel silma jäid. Katrin ei ole mitte ainult väga andekas kunstnik, vaid ka väga armas inimene. Temaga suhtlemine lõi nagu silla ateljee erinevate aegade ja inimeste vahele. Lisaks kõigele muule sain temalt osta sellesama ilusa pildi, mis näituselt mulle meelde oli jäänud, kompositsioon shampusepudeliga.
Tunnistan, et lahkusin siis, kui pidu hakkas alles jumet võtma. Lapselaps kodus ootas. Jätsime vanad kamraadid omavahele. Kui ütlesin, et ma homme maalima ei tule, siis öeldi naljaga pooleks, et vanasti küll nii asjad ei käinud, et pärast pidu hiljaks jäädi või ei tuldud üldse maalima. Et siis tuli hommikul kursuslased lihtsalt ateljee põrandalt üles äratada ja töö võis alata. Oh, kui kahju, et ma varem sellest kursusest polnud kuulnud. Eks tol ajal toimus nii töö kui ka pidu ehtsas boheemlaste vaimus. Meile on jäänud ainult see töö osa. Aga mis ma virisen, ma poleks tol ajal nagunii konkursiga sisse saanud!
