Sundseisus

Ma vihkan seda, kui mind sundseisu pannakse. See tähendab, et sul ei ole valikuvõimalust, olukorra analüüsimine ei anna midagi, jääb ainult põgenemine... Kuna ma vihkan põgenemist veel rohkem, siis olengi sundseisus. Ilmselt on see mingi karmavõla õppetund, proovikivi või test. Või oma lolluse tagajärg.

Käin iga päev ateljees maalimas jälle. Maalimine ei taha mul küll eriti hästi õnnestuda. Olen aeglane, saamatu ja õpetaja autoriteet surub mu maadligi. Kui pahandada saan, võimenduvad need hädad veelgi. Küsin endalt, et kas ma üldse pean käima seal kursusel ja endale alaväärsustunnet hankima. Ja vastan endale, et ma ju tahan õppida paremini maalima, ilma seal käimata seda ei juhtu. Ja siis veel kohusetunde hoob, et kui alustasin, siis tuleb vähemalt see aasta vastu pidada. Vahest tuleb sekka ka mõni õnnestumine, siis läheb meeleolu helgemaks. Eelmise nädala lõppedes saingi kiita, et pilt on heade maaliliste (!) värvidega. Kusjuures õpetaja oli minu tööd väga vähe parandanud seekord.

Selle pisikese rõõmusüsti abil lootsingi selle nädala vastu pidada. Teised kursuslased ütlesid, et nad ei saa töö pärast tulla. Kunst kunstiks, aga me kõik peame katsuma ka oma palgatööd säilitada. Ka mina tahtsin seda nädalat vahele jätta ja seda me õpetajale ka ütlesime. Meil on veel mõned ebaregulaarsed käijad, kelle tulekuga ei tea arvestada. Aga mida tegi õpetaja jutu selle peale? Tal oli modell tellitud. Normaalne oleks olnud see ära jätta seekord, kui maalijaid pole ja panna mingi kompa üles. Siis pole nii oluline, palju tuleb rahvast. Õpetajal endal ka kiire nädal, sest toimub ateljee 20.aastapäeva näituse ülespanek ja avamine. Aga meie armas õpetaja on fanaatik ega arvesta reaaleluliste segavate teguritega. Kunst nõuab pühendumist, on tema moto. Kursus toimub nii nagu planeeritud. Modell tuleb. Ja siis oligi mu valik põhimõtteliselt ära lõigatud. Kui mina ka ei tule, siis on teada, kui solvunud õpetaja tükk aega on. Mõtlesin, et tuleb selline nädal, kus ta minu töö peal rohkem maalib ja saangi jälle värskendada mälu tema suurepärase värvikasutuse osas. Lootsin, et ehk modelli tõttu tuleb keegi veel.

Kui ma täna hommikul ateljeesse astusin, oli õpetaja seal modelliga kahekesi. Põgeneda? Öelda, et ka mina ei saa jääda? Nagu öeldud, ma ei ole allaandja tüüp. Asusin maalima, lootes, et keegi tuleb veel. Ei tulnud. Ka õpetajat tegi see pahaseks. Selle asemel, et mind, kes ennastohverdavalt kohale tuli, tänulikult abistada, valas ta hoopis minu peale välja oma pahameele. Sebis ateljeed pidi ringi ja kui minu pildi juurde tuli, siis ainult pahandas. Saan temast aru, missugune raiskamine, modell ainult ühe saamatu algaja jaoks! Miks ta küll modellile ära ei öelnud või miks mina südant kõvaks ei teinud ja samuti tulemata ei jätnud? Hilinenud kahetsus. Minu oma, tema ei kahetse midagi, vaid on solvunud kursuslaste vähese pühendumise peale.

Nii ma vaene hing selles sundseisus suren seal. Kui mul alustades oli veel mõningane lootus mõnusalt hea pilt maalida, siis iga õpetaja kriitikaseanss kärpis mu vaimu viimsegi särtsu. Kust ma homme küll leian motivatsiooni minekuks?

Pildil on kursuse vilistlaste maalid, mis ootavad näitusele üles panekut. Eh, olid andekad õpilased omal ajal! Meie, praegused kursuslased, tunneme ennast nagu nende haledad varjud. Eks vanasti oli rohi rohelisem, teadagi ...