Hobi või töö

Nüüd juba kuu aega jagan ennast töö ja maalimise vahel. Hommikul tunniks-poolteiseks tööle, siis maalimine 3 tundi kõige valgemal ajal ja seejärel uuesti tööle. Niisugune on nüüd minu päevakava. Töö on töö, aga misasi see maalimine on. Hobi? Ilmselt jah. Arutasime seda töö ja hobi vahekorda seal kursusel omavahel. Teised ütlesid ka, et nende töö juures arvatakse samamoodi, et see aeg maalikursusel on puhkus ja tööle jõudes pakatab inimene energiast. Nagu ikka peale meeldivalt veedetud aega. Meeldiv peab see asi olema, muidu me ju ei käiks seal. Tegelikult oled surmväsinud, kui töö juurde jõuad. Oled oma energiast suurema osa juba kulutanud. Paar esimest tundi töö juures justnagu tõmbad hinge. Teed midagi mehhaaniliselt. Nagu keegi ütles, füüsiline keha viibib kohal, aga vaim pole sinna veel jõudnud. Loodan, et mu ülemus seda ei loe! Alles kella kolmest hakkab töö edenema. Ja kuna töö tuleb ikka ära teha, siis venib päev pikemaks.

Kurdan veel veidi oma rasket elu. Kui ma päriselus ka kaebleks, siis tean, mis mulle öeldakse. Ise sa tahtsid! Ära käi siis, kui nii raske on! Loogiline. Mis mul vastu öelda oleks. Aga siin blogis võin kurta nii palju kui tahan. Füüsiliselt kaks-kolm tundi püstijalu ei ole meelakkumine. Mäletan, kuidas mul alati selg hakkas valutama matustel. Algul ei saanud aru, miks. Siis taipasin, ma ei seisa ju kusagil mujal nii pikalt ühe koha peal püsti! Maalimisel sama lugu. Mõni on sättinud ennast kuidagi istudes maalima, aga see pole päris õige. Molbertit ei saa sellele kõrgusele reguleerida ja vaatenurk on samuti vale. Nii seisan vapralt püsti. Selg on juba päris hästi harjunud. See on raskuste füüsiline, ehk ebaolulisem osa. Suurem osa võhmast läheb õppimise peale. See on tegelikult väga tõsine maalikool, mitte nagu need rahvaülikooli kursused. Seal igaüks tegi nii hästi kui suutis ja sai veel kiita. Vahepeal joodi kohvi ja suheldi omavahel. Vot see oli hobi. Praegust aega nimetab ka õpetaja tööks. Kui keegi varem ära peab minema, siis ütleb ta, et näe, pole tal täna aega tõsiselt tööd tehagi. Toimub see Konrad Mägi omaaegses ateljees ja õpetajaks Heldur, kelle enda õpetajad olid vanad pallaslased. Ta on seda kursust vedanud ligi 20aastat. See on nagu tema missioon, et see omaaegne Pallase maalikooli traditsioon ei kaoks jäljetult. Tänapäeva kunstikoolide prioriteedid on paraku teised. Õpetaja on 80-aastane, aga ei tema vaim ega käsi ei näita küll mingit vananemise märki. Muidugi ei saa see kesta igavesti, nii tuleb seda haruldast võimalust kasutada nii palju kui võimalik.

Tema juubeli puhul oli artikkel "Postimehes".

Niisiis , õppetöö on pingeline ja karm. Kiitmist peaaegu ei esine, selleks võib lugeda seda, kui su tehtud tööd maha ei pühita ja uuesti ei kästa teha. Kippusin algul veidi vaidlema, siis sain nii et õitses. Heldur ütles, et kas sa tahad õppida või ei? Et kui ma teda ei usalda, siis ei ole meil ühist teed. Sain aru ja tegin oma järeldused. Loomulikult võiks igaüks omaenese tarkuse järgi teha, nagu paremaks peab, aga sellesse ateljeesse oleme tulnud selleks, et omandada korralik natuurist maalimise oskus ja pallaslik klassikaline värvikäsitlus. Mida ma tegelikult tingimusteta imetlen. Mul tütar ütles, et seda ta oleks tahtnud oma kõrvaga kuulda, kui mina saan pahandada ja kuulan vaikselt kõrvad longus nagu koolipoiss.

Algaja peab värvidega tutvumist alustama pastellidega, õlivärvidega kohe ei lasta maalida. Pastellidega on mõnes mõttes veel keerulisem, sest värvi segamine ja õige tooni saamine toimub pildi peal. Viga on raske parandada. Küsisin pärast kahte nädalat, kas tohin õlivärve kasutama hakata. Kuna ma oma eelmisel katsel kasutasin ka pastelle, siis kauem ei pidanud vaevlema. Ma olin varem akrüülvärvidega maalinud ja kartsin, et see ümberõppimine on keeruline. Seekord oli pealegi modelli maalimine, mis niigi on keerulisem kui natüürmort. Kergendusega nägin, et juba esimene töö õlivärvidega tuli paremini kui akrüüliga.

Teeme ühte tööd 5 päeva. Esimene päev on joonistamine, siis esmane värviga katmine, edasi viimistlemine.Minul on tavaliselt teisel või kolmandal päeval see seis, kui tuleb kõige karmim kriitika. Kas sa ei näe siis, et siin on heledam ja too tumedam? Miks sul vari ei ole soojades toonides, vaid on külm? Kuidas sa ei näe, mis toone seal veel sees on? Su alusjoonistus on vale! Nüüd tuleb kõike otsast alata. Enam ma ei piiksata enda õigustuseks midagi. Kasvõi seda, et joonistust vaatas õpetaja eelmine tund ja siis ei öelnud midagi. Aga võib-olla kaotasin ma ise värviga katmisel õige joone ära. Kui värvitoon on vale, siis pühitakse see maha. Nii lähen ma tagasi esimese või teise tunni tasemele ja tundub, et reedeks ma küll pilti ei lõpeta. Siis olen tükk aega nagu peata kana. Kuidas edasi? Tundub, et ma ei oska midagi. Täielik lootusetus ja enesehinnangu langus. Lõpuks võtan enda kokku ja üritan uuesti. Ja reede hommikul südame värisedes ootan, mis õpetaja nüüd ütleb. Kas jälle vale kõik? Ja uskuge või mitte, sel reedel ütles, et oled siit ilusti edasi läinud ja et olen leidnud hea tooni. Nii vähe on inimesele õnneks vaja. Heas tujus õnnestub mul kõik palju paremini. Kui on madalseis, siis tundub, et minu paletil on värve vähem kui teistel ja mul ei ole kuidagi võimalik segada vajalikku tooni. Ikkagi olen lõpuks igaks reedeks enam-vähem oma pildi katuse alla saanud. Tegelikult see pole muidugi mingi kunstiteos, vaid ainult õppetöö.

Nii see käib, igal nädalal nagu kaluri teekond üle tormise mere kehvakese paadiga. Optimistlik algus ja hea saagi ootus. Siis algab torm, paat läheb vett täis, võrgud kipuvad rebenema. Tunne, et siit küll eluga ei pääse. Ahastus, miks ma üldse siia pidin tulema. Siis kühveldad vee paadist välja, arutad võrgud lahti , paned uuesti vette. Tuleb üllatuseks isegi tagasihoidlik saagikene, millega kuidagi saab hinge sees hoida. Ja kui jälle õnnelikult sadamasse jõutud, siis ei ole kahtlustki, et esmaspäeval jälle uute lootustega „merele”.