Kohvile!

Ilm on nukker, külm ja vihmane. Tahaks kusagil nina soojendada ja ennast veidi turgutada. Lähme siis kohvikusse! Miks mitte Wilde kohvikusse. Tartus on kohvikuid teisigi, aga lisaks kohvile ja kookidele võib sealt ka elamuse saada. Kui tõstad oma kohvitassi kohalt pilgu kõrgemale ja märkad seintele riputatud maale, mille autoriks on Katrin Moora. Siis tõused ehk laua tagant püstigi, et neid lähemalt uudistada.

Katrin Moora pildid on õrnad, naiselikud, tundlike värvitoonidega maalitud. Arvasite ilmselt ära, et Katrin on samuti Konrad Mägi ateljee vilistlane. Kust mujalt sellise hea värvigammaga maalijad tulevad. Eks annet peab muidugi ka olema.

Vaadake neid pilte ja kui soovi on, saab neid ka osta ja endale koju viia. Omavahel öeldes, paremas valguses on need veelgi ilusamad. Kohvikus on veidi hämaravõitu. Kui hakkasite autori ja tema loomingu vastu suuremat huvi tundma, siis on veel üks võimalus. Pärast kohvijoomist tuleks teha väike jalutuskäik mööda Tähe tänavat kuni majani 39, kus asub Mikkeli galerii. Seal on samuti Katrini maalid välja pandud.

Kui Wilde kohvikus oli esindatud veidi varasema perioodi looming, siis Mikkeli galeriis on värske kraam, selle suve meenutused. "Aed" on väljapaneku nimi ja ongi nii, et pildid on maalitud Katrini enda aiast ja ümbritsevast loodusest. Pildid tunduvad esmapilgul üsna saranased, aga kui rohkem süveneda, siis saad aru, et siiski on igaüks isemoodi. Ja sealt lahkute kindlasti suvises meeleolus ega pane sombust ilma enam tähelegi.

Silmarõõm

Tartus on lämbes augustikuus üleval kaks suurepärast näitust, mis pakuvad tõelist silmarõõmu. Nii värvide pillerkaari kui vormi mängulisuse osas.

Ülemised pildid on pärit Maris Tuulingu näituselt Tartu Ajaloomuuseumis. Kõik tema ülejäänud värvikirevad ja rõõmsad maalid on väärt seda, et neid oma silmaga üle vaadata. Võrreldes seda näitust tema varasuvise Pärnu väljapanekuga, selgus, et ta on palju pilte veel juurde maalinud.

Tartu Kunstimajas on eksponeeritud Evi Gailiti maalid ja Tõnis Kriisa skulptuurid. Evi Gailit üllatab seekord tugevama koloriidiga kui varasemal näitusel. Fotol olev autoportree on minu ja ka paljude teiste meelest väga sarnane, kuigi see on üsna abstraktses vormis teostatud. Minu lemmik päevalille pilt on oma lihtsuses väga meeleolukas. Erinevad maalid näitusel moodustasid huvitava terviku, milles autori omapära ja areng on hästi näha.

Tõnis Kriisa kujud sobitusid maalidega suurepäraselt. Mõned neist skulptuuridest olid klassikalisemas, teised mängulisemas stiilis. Nagu ta ise väitis, olevat need kahe viimase nädala looming. Mul tekkis tõsine kiusatus üks tema töö ka endale hankida.

Fotod on pärit K.Mägi ateljee listist, kuhu need oli üles pannud üks selle liikmetest.

Give me a break!

Ei jõua enam midagi teha selle suure kuumusega. Vihma-vihma-jahedust!!! Nii panin ma maalilaagrist ajama. Mul on ilmselt suht nõrga see loominguline potentsiaal. Kolm päeva ja neli pilti oli maksimaalne tulemus, mida suutsin. Mõni teine seevastu tegi mängeldes kolm pilti päevas. Peab siiski ütlema, et mu pildid läksid aina paremaks. Viimasest oli juhendaja lausa vaimustuses. Sellepärast ma minema tõmbasingi, et ma seda muljet ära ei rikuks.... Tegelikult oli see viimane hea pilt üks suur juhus ja sellest paremat ma poleks nagunii osanud teha.

Üleval nurgas on mu maal sellest ülekasvanud heinamaast, mida kõrvaloleval fotol näha võib. See on mu esimene pilt pärast pikka vaheaga maalimises.

Kogu see paik ammendas ennast minu jaoks ja kordusetendused ei paku mulle pinget. Ma ei oskaks teist korda sama vaadet maalides seal midagi uut näha. Ka seltskond sai juba tuttavaks teatud piirini, millest kaugemale ma minna ei tahtnudki. Kõik osalised olid üsna erilised isiksused ja mõned intriigid hakkasid vaikselt looma. Arutlemised loomingu üle olid senini kulgenud üsna vaoshoitult ja olmeküsimused laabunud probleemideta. Las selline mälestus jäädagi. Muid põhjusi lahkumiseks oli veel. Mu auto kumm hakkas tühjaks minema. Sain kohalike abiga selle küll korra täis pumbata, aga aeglaselt hakkas tühjenemine taas pihta. Mis siis saab, kui see päris katki läheb. Lisaks tuli mulle meelde, et koju külmkappi jäid keetmist ootavad marjad.

Eilne päev ja õhtu pakkusid teravaid elamusi. Nii heas kui vähem heas mõttes. Maalilaagrit väisas meie ateljee juhendaja H. Ta vaatas meid heldimusega ja meenutas, kuidas ta ise K.-ga omal ajal Sihval maalimas käis. Ta tuli sinna nagu nostalgiat püüdma, aga ka meid juhendama. Kui ta kuulis, et meie A.-ga seal osaleme, oli tal väga hea meel olnud ja ta võttis meie jaoks kohe hulgim krunditud pappe kaasa. Meil omakorda oli ühest küljest rõõm temaga kohtuda, aga teisest küljest ka õpilase tavaline hirm õpetaja ees. Peab tõdema, et mõlemad tundeskaalad said ka läbi mängitud. Ja mitte ainult minu ja A. peal, vaid hoopis laiemas ringis. Sest nagu selgus, tema omaaegseid õpilasi oli seltskonnas teisigi.

Vaadates meie piltide kohale kummardunud kujusid, ütles H., et kõik on justkui samamoodi, nagu omal ajal tema, Sooster, Saarts, Ohakas, Valve, Lüüdia, Kaja või Silvia. Ma ei tea täpselt, kes nimetatutest temaga koos maalisid, aga umbes nii see oli või talle tundus. Aga aeg ei peatu...

Nende tunnustatud kunstnike noorepõlveteosed polnud ilmselt ka sama head, kui nende küpse perioodi maalid. Mis siis meist rääkida. Loomulikult oli H. märkustest meile kasu. Aga nagu öeldakse, seekord polnud mitte see kõige parem päev banaanikala püügiks.... Kõigepealt maalis ta A. pildi ise pea-aegu lõpuni valmis ja A.-l ei jäänud üle muud, kui taas uut alustada. Minu poole ei vaadanud H. üldse ega tulnud midagi õpetama. Mõtlesin, et küllap on pahane, et ma talvel maalimas ei käinud. Kui ta lõpuks siiski minu juurde tuli, tahtis ta mu pilti päikese suhtes teise nurga alla pöörata. Aga minu ajutine konstruktsioon kokkukäivast matkatoolist, mis molbertit asendas, oli nii ebakindel, et selle liigutamise peale kukkus mu pilt paleti peale kummuli. Ja sealt sai ta vasakusse ritta sini-rohelised värvilärakad ja parempoolsesse kollakas-oranzid täpid. Seda H. muidugi polnud planeerinud. Selle asemel, et minu pilti paremaks teha, asusime hoopis neid soovimatuid lisandeid likvideerima. Ja kui see lõpuks tehtud, oli H. tuju läinud, kähvas vaid mulle, et nii ebakindla alusega ei saa ju töötada!? Nujah, kus sa looduses ja kallaku peal neid paremaid tingimusi võtad... Siis kritiseeris ta veel paari inimese pilte. Näiteks ütles ta M.-le, et väga kena pilt (tõesti oli!), aga seda oleks sa kodus sama hästi teha võinud. Sest sellel pildil polnud originaalmaastikuga mingit pistmist. Ma ei kuulnud, mida ta ühele nagunii deprekas olevale maalijale ütles, aga see pühkis selle peale üleüldse oma töö maha. Ja siis jäi H. ise väga vaikseks, ei reageerinud seltskondlikele kõnetustele ega andnud kellelegi enam nõu. Küllap mõtles, et ajad need pole endised...

Kuigi H. oli õhtuks ammu lahkunud, jätkus meil juttu kauemaks... Kes teadis H. ja temaaegsete kunstnike omavaheliste suhete sasipundarde tagamaid, kes rääkis kaasaegse kunstiringkonnaga seonduvaid uuemaid suundumusi ja intriige... Nagu tõdesime, üks TÕELINE mees ja isiksus suudab naiste konnatiigi kohe tükiks ajaks kihama panna. Nagu H.seda tegi, vaatama sellele, et ta on üle 80 aasta vana, ei joonud ennast täis ega ajanud kellelegi ligi.

Õhtu lõpetuseks, kui seltskonnast kell 23 lahkusime, jõime me A-ga telgis ära veel pudeli veini ja rääkisime elust ja armastusest.

Võiks arvata, et järgmisel päeval polnud meist asja, aga eksite. Tegin sel hommikupoolikul oma seni parima maastikupildi 30-kraadises päikeses praadides. Ühest küljest olid mind innustanud teiste ootamatult väga andekate kaaskursuslaste pildid. Samas tuli mul endal ka vaim peale ja kolmandaks, võrratu juhendaja E. ütles just seda, mis mulle abiks oli.
Kui ma nüüd võrdlen oma arenguteed, siis Rahvaülikoolis õpitu oli nagu lasteaia tase, kui sulle näidati ette käelise tegutsemise algtõed. H.ateljee maalikool õpetas ja drillis värviõpetuse ja kompositsiooni põhialuseid, aga E. juhendamine toetas mu omaenda loomingulist arengut ja aitas saavutada parimat tulemust ilma kätt mu pildile külge panemata. Öösel telgis A.-ga veini juues ja maailma parandades leidsime, et ühel heal päeval võiks E. juhendamise ateljees üle võtta. Või vähemalt seda dubleerida.

Pärast tehti neist töödest näitus. Mina võtsin enda pildid ära tulles kaasa. Mulle tundus, et neid ei kannata teistega kõrvuti panna. Siin on väike väljavõte neist.Kõige alumise pildi maalis möödaminnes üks kaaskursuslane minust ja mu sõbrannast. Mul oli sinine põll ees värvi kaitseks.

Vabapidamisel

Hetkel olen "vabakutseline", lõpetasin käimise kõigil kunstikursustel. Kõigepealt tekkis tõrge maalikursusega. Käisin õpetajale näitamas oma suvetöid. Vastukaja polnud suurem asi. Lootsin pisut paremat hinnangut.

Esimene pilt, suvine Pangodi, sai kiita selle eest, et puud olid huvitavalt erinevate rohelistega maalitud, pilt oli korralikult perspektiivis ja erinevad põllu- ja heinamaa värvid olid selgelt eristunud ja heade toonidega. Kask paremal oli nõtke, nagu peab. Selle üle olin ise ka uhke, sest algul meenutas ta kangesti küpressi. Kokkuvõttes aga on see pilt tervikuna kuidagi kuidagi igav ja ilmetu.

Sügispilt sai tehtud mängulisemalt ja mulle endale meeldib see meeleolu poolest rohkem. Õpetajale aga see head muljet ei jätnud, kiitis vaid pilvi. Tema arvates värvid polnud piisavalt intensiivsed. Eks nad ongi sellised veidi akvarelli meenutavad. Saan aru õpetaja seisukohast, mida ta järjekindlalt püüab meile selgeks teha. Värvides peab olema tunda tema tooniväärtust, see ei tohi olla lahja ja verevaene. Minu sügispilt aga on just selline.

Kolmandat pilti tegin suhteliselt vabalt ja loomingulise lustiga. Veidi läksin ka stiliseerimise teed. Foto ehk moonutab veidi värvitoone, aga minu arust sobisid oranz ja sinine kokku hästi. Värvidel on siin selge ja tugev toon olemas ja arvasin, et selle eest saan kiita. Õpetaja ütles aga hoopis, et õite värv pole õige. Ei ole jah, aga miks nad ei võiks olla sellised? Minu meelest moodustasid need värvid terviku.

Kokkuvõttes oli õpetaja kriitika põhjendatud, need tööd pidid arendama natuurilähedast maalimist. Aga arvan samas, et pilt peaks tekitama ka mingi elamuse. Mina kahte asja korraga ei ole suutnud saavutada. Kui läksin püüdma meelolu, siis olin eemaldunud reaalsusest. Kui aga hoolikalt maha maalisin, tuli pilt igav. Tegelikult pole õnnestunud mul pea-aegu kunagi teha pilti, kus kõik oleks õieti. Ikka on mõnes osas puudujääke. Seda polnud vajagi õpetajal mulle ütelda, olen ise taibanud. Meie õpetaja on tegelikult väga kannatlik minusuguste kobadega, ta ei ole kunagi öelnud, et mis te siin käite, kui ei saa asja selgeks. Tegelikult on ta südametäiega öelnud ühele kursuslasele, et kolmas aasta käid, ja ikka ei pane õigesti paika heleduse ja tumeduse, valguse ja varju vahekordi.

Novot, ma ei taha, et ta seda lõpuks ka mulle ütleks. Mu oskused ei lähe ilmselt enam paremaks. Mida olen õppinud, seda peaks nüüd ise katsetades edasi arendama. Ma ei talu hetkel, et mulle jälle meelde tuletataks, et ma pole seda või teist suutnud õigesti teha. Ma näen seda isegi ja mulle pole hinnangutest tulevat stressi vaja.

Teine asjaolu, mis mu otsust mõjutas, oli see, et sel aastal oli palju uusi kursuslasi tulnud. Eelmisel aastal olime meie A-ga esialgu nagu ainsad kindlad regulaarsed käijad ja meie andekus või selle puudumine oli täiesti teisejärguline asi. Kui meie osavõtutasu poleks laekunud, oleks kursuse jätkumine olnud suure küsimärgi all. See oleks võinud olla nii õpetaja kui kogu Pallase seltsi jaoks pöördumatu protsess. Sel aastal aga sellega mingit muret pole. Pealegi ei meeldi mulle nii suure massi sees maalida. Ei saa alati valida head vaadet ja õpetajal pole igaühe jaoks piisavalt tähelepanu.

Nii otsustasin vähemalt selle aastanumbri sees kursusel käimisest loobuda. Kevadel vaatan, kui palju uutest alustajatest alles on jäänud ja mismoodi mu enda tuju on. Võib-olla lähen veel tagasi, võib-olla mitte. Selleks aastalõpuks valisin hoopis Anne Parmasto joonistamiskursuse TÜ maaliosakonna juures. Joonistamisoskus tahab nagunii täiendamist.

Esimene tund oli väga huvitav. Räägiti kahe ajupoolkera funtsioonidest, et üks on reaalset tegutsemist ja teine loomingulisi protsesse juhtiv. Ja et tavaliselt see reaalne pool domineerib ja takistab loomingulisel poolel vabalt avalduda. Tundus olevat täpselt minu kohta käiv jutt. Maalikursusel, kui püüdsin ennast mõistusega juhtida "õigeid" võtteid, värve ja põhimõtteid järgima, kadus lõpuks loomingulisus täiesti ja tulemus oli mannetu. Seega kuluks mulle parema ajupoolkera vabastamise revolutsioon vägagi ära. Tegime mitmeid põnevaid harjutusi, aga sekka ka selliseid, mille mõte jäi mulle ähmaseks.

Olin nüüd "vaenlase tagalas". Just siin õpetatakse tegema seda nn. moodsat kunsti. Need hiigelsuured tudengite lõuendid, mis seinte ääres seisid, oli samas stiilis, nagu näitusel kirjeldatud. Need mõjusid mulle endiselt masendavalt. Aga ega ma maalimist õppima tulnudki. Siiski oli ka joonistamise õpetamine siin hoopis teistsugune kui klassikalisel koolkonnal. Mõne üsna huvitava tarkusetera jõudsin selle lühikese ajaga nokkida, aga ikkagi hakkasin kahtlema, kas jääda edasi käima või mitte. Oma rolli mängis üsna suur osavõtutasu - 2500 krooni. Kui oleksin kauemaks jäänud, oleksin pidanud selle ära maksma. Seega tuli otsus ära teha, kas on sellel minu jaoks mõtet.

Teisel tunnil saigi selgeks, et see kursus ei ole minu jaoks. Kursuse juurde kuulub palju kodus töötamist, et selle meetodiga tulemust saavutada. Harjutusi, millest osa tundusid mulle küsitava väärtusega, oleks vaja läbi teha terve suur raamatutäis. See oli kunstitudengitele mõeldud kursus ja nemad muidugi peavad ka kodutöid tegema. Mina ei leidnud endas sellise suure kohustuse võtmise jaoks piisavalt motivatsiooni ega aega. Ma tulin sinna lihtsalt portreemaalimist harjutama. Seda hakatakse edaspidi küll tegema, aga teistmoodi. Nagu õpetaja ütles, on selle kursuse lähenemine on erinev traditsioonilisest mõõtmise ja proportsioonide omavahelise võrdlemise meetodist.

Ja peale selle põrkusin ma uuesti oma küündimatusega. Mis teistel tuli mänglevalt iseenesest, selleks pidin mina pingutama ja tulemus oli ikkagi kehvem. Mulle ei ole vaja uut seltskonda, kus ma oma saamatusega jälle silmitsi seisan. Mu joonistamisel polnud väga vigagi, aga varjutamine ei tulnud hästi välja. Ja isegi, kui suudaksin hoolsalt harjutades parandada oma tulemusi, siis kas sellel ikka on mõtet. Räägitakse, et ahvi saab ka joonistama õpetada, aga see ei innusta miskipärast.

Ütlesin õpetajale, et ma loobun. Ta küll katsus mind veenda, et ta ei taha sellist allaandmise juttu kuulata. Aga ma tundsin kergendust, kui otsus tehtud oli. Jah, see on tõesti allaandmine, aga ma ei tundnud entusiasmi jätkamiseks. Olin lehitsenud hiljuti oma vanu rahvaülikooli aegseid töid ja esmakordselt ei tundunudki nad mulle enam nii halvad. Kui alustasin Pallase ateljees käimist, siis selle valguses tundusid varasemad tööd valed ja kõlbmatud. Nüüd aga vaatasin neid pisut teise pilguga. Muidugi on seal vigu valguse-varju, värvide soojuse või külma tooni osas jne. Olen tõesti targemaks saanud. Aga neis oli ka üht-teist head, oli tunda mingit vabadust. Midagi sellist, et õndsad on need, kes ei tea... mis on täiuslikkus. Aitab põdemisest oma andetuse pärast. Võib-olla on aeg lõpetada trügimast sinna, kuhu ma ei kuulu? Pigem minna uuesti, kui tahtmine tekib, mõnele neist lihtsatele harrastajatele mõeldud kursustest ja nautida sealset koosmaalimise õhkkonda. Mitte enam ajada taga neid kõrgeid standardeid, milleni ma nagunii ei küüni. Parem nautida omasuguste hulgas väikest üleolekut, mida mulle on andnud selle kursuse õppetunnid.

Lõppude-lõpuks, ei pea elu olema üks suur pingutamine. Ligi kaks aastat olen rabelenud üsna pingelise graafikuga. Miks ma peaksin samamoodi jätkama? Ma ei arva tegelikult, et see pidev enesetäiendamine praeguses vanuses enam elukvaliteeti oluliselt muudaks. Võin võtta elu sama lõdvalt nagu enamus minuealisi.

Tegelikult ei tea ma isegi, mis mulle hea oleks. Ehk selgub ajapikku.

Lisan siia lõppu kaks parandatud variatnti samast sügispildist. Kui näitasin esimest parandust õpetajale, siis ta ütles, et kaugemal olevad puud ei tohi olla nii selgelt eristuvad. Tegin siis veelkord ümber.

Valikud

Aega on napilt, aga blogis tahaks ikka kõike toimunut kajastada. Paratamatult olin sunnitud tegema valiku, kas rääkida sellest, mida ma vahepeal teinud olen, millest mõelnud või mis toimub minu ümber ilma minu otsese kaasarääkimiseta, aga mis ikkagi mõjutab minu elu.

Ilmselt räägin ma ükskord kõigest. Kui mitte, siis polnudki seda järelikult vaja. Sain aru, et asju tähtsuse järjekorda pannes on kõige olulisem minu jaoks see, mille ümber mu mõtted tiirutavad.

Eelmisel pühapäeval panime üles oma ateljee järjekordse aastanäituse TÜ raamatukogu 3.korruse fuajees. Kavatsesin teha oma blogis nö. reklaampostituse sellel teemal. Siis, arvestades enamuses mitte-Tartu-seltskonda, kes minu blogi loeb, ei tundunud see kutse eriti oluline olevat. Ja oma heade tuttavate jaoks ei ole minul isiklikult suurt midagi välja panna, et neid kohale meelitada. Minu töid oli näitusel vähem kui eelmisel aastal, kui olin veel algaja. Kuigi mul olid sel aastal maalimas käimises vaheajad, oli mul ikkagi mitu päris head tööd, mille vahel valida. Nende tase oli ikka parem kui mu eelmise aasta töödel. Kolm mulle endale meeldinud pilti jäid välja, selle asemel olid valitud hoopis teised. Kõige-kõige parem töö oli muidugi esindatud ja kui aus olla, siis täiesti kesksel positsioonil. Pettumusest, et mu enda arust parimaid pilte polnud hinnatud, ei ole ma siiani üle saanud. Maalimise ajal oli õpetaja nendega rahul.

Muidugi saan ma aru, et õpetaja teeb valiku piltide vahel lähtudes näituse kui terviku mõjuvusest. Ja arvestades ka seda, et igaüks oleks ikkagi proportsionaalselt oma tasemega esindatud. Mind pani imestama, et kõige staazikama maalija minu arust parim töö ei olnud ka välja valitud. Tema töid oli küll piisavalt, aga seda ERITI HEAD tööd polnud.

Siit tulebki see põhiline probleem - minu ja õpetaja arusaamad HEAST tööst ei lange päris kokku. Põhimõtted on küll sarnased, aga erinevate arusaamiste osakaal muutub üha suuremaks. Mis sellest siis ikkagi järeldada? Kas minu tee hakkab õpetaja omast lahku minema? Tegelikult on mul ikkagi väga palju veel õppida tema käest. Ja kui rääkisin ühe inimesega, kellel kokkupuutepunkte nii õpetajaga kui näitusega, siis kuulsin, et minust oli juttu olnud. See kunstnik, kelle arvamust ma usaldan, ütles, et ma olen aastaga väga palju arenenud. Ja et õpetaja oli mind kiitnud ja samas ka muretsenud, et mis minuga viimasel ajal lahti on. Selle põhjal oleks õpetaja suhtumine minusse nagu täiesti normaalne. Aga miks minu kolmest heast tööst ükski näitusele polnud valitud, seda ei saa ma õpetajalt mitte kuidagi küsida. Ja kas sellel ongi tähtsust?

Eile käisin ja pildistasin näituse pilte. Umbes 10 neist ei kõlba minu meelest kusagile. Aga õpetaja meelest on nad sobilikud. Pildistasin neid, mis mulle meeldisid. Ja sain aru ka sellest, et õpetaja silm on muidugi kogenum. Kui paar vilistlast tõid näituse jaoks oma pilte, siis õpetaja oli neist suures vaimustuses. Mulle need esialgu väga suurt muljet ei jätnud. Nüüd näitusel raamituna olid need ka minu silmis suurepärased. Vilistlaste töödest olid seekordsel näitusel parimad minu arvates Katrin Moora, Angela Reidla ja Mare Säkk`i loodusvaated. Evi Gailiti pildid olid oma endises headuses muutunud aastaga veidi intensiivsemaks.

Mida maksab minu väike ego peksasaamine tõelise kunsti valguses? Mitte kui midagi. Tööd peavad nii head olema, et kahtlusi ei tekiks kellelgi. Muidu on lihtsalt maitseküsimus.

Prillidega mees

Seekord pühkis õpetaja mu alusjoonistuse maha ega hakanud seda parandama. Tegi uuesti ise. See oli väga õpetlik, sest alates krokii tegemisest olin hakanud joonistama ainult silma järgi ja see teadagi, on petlik. Mõõta on ka vaja. Nüüd nägin uuesti mõõtmise, figuuri paigutamise ja joonistamise protsessi perfektse teostuse ära. Paremal on mu maal neljapäevase seisuga. Reedel tegi õpetaja kõik hoopis tugevamas koloriidis üle. Mulle meeldis mahedam tonaalsus rohkem, oleksin reedel veidi tumedamat lisanud nagunii.Õpetaja lõppviimistlust vaadata oli suurepärane. Ammu polnud ta minu töö peal maalinud. Neljapäeval arutasime seda minu kriisi asja ja siis ta arvaski ilmselt, et vajan meeldetuletust. Loodan, et suudan seda praktikas ka ise rakendada.

Iseseisev töö

Sel nädalal oli õpetaja ainult esmaspäeval ja edasi tegime omapead. Mõnes mõttes oli hea, sest üle hulga aja maalides ei läinud ma õpetaja kriitika hirmus krampi. Töö tuli igavavõitu ja ilma särata, aga vähemalt mitte väga valesti. Ka Katrin arvas, et pilt on tasakaalus. Erinevate värvide reflekse peaks tunduvalt rohkem olema, aga ise olen ikkagi õnnelik, et sedasi hakkama sain.